2. haagi- ehk adrakohtunikud- pagenud talupoegade kindlaks tegemisel, ülesotsimiseks, väljaanmiseks ja tagasitootmiseks loodud ametikohad. 3. Pärisorjus ja sunnismaisus- isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab deodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine. 4. Adratalupojad- talupoegade kõige suurem kiht, nimetus adramaast. 5. üksjalad- moodustasid adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asutasid seetõttu oma väikese talu kuhugi ääremaale. 6. Vabatalupojad- soodsaim talupoegade seisund, kes tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu poegade ja üldse talurahva hulgas moodustasid maavabad 7. maavabad- muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. 9.Katoliku kirik ja usupuhastus Eestis. 1. katoliku kiriku roll- ühendas kristlasi 2
1739anti Liivimaal välja koolikohustuskorraldus, kõik talulapsed, alates 712 aastani pidid käima koolis või õppima regulaarselt kodus, käiri pidevalt kontrollimas. Kool asus tavaliselt taluhoones ja tegutses novembrist aprillini, kui välistöid oli vähem. Õpiti aabitsast, katekismusest ja lauluraamatust. 1765Liivimaa koolipatent, mida toetas Geroge Browneigasse suuremasse mõisa (alates 5st adramaast), tuli asutatada kool. Esmakordselt seati nõuded ka koolihoonete, majal peab olema aken, ahi ja korsten. Mõisnike suhtumine jäi negatiivseks, talupoja koht pidi olema põllul ja selleks ei olnud haridust vaja. Siiski oli talupoegade lugemisoskus 18.saj. lõpuks umbes 60%. Kirjutada oskasid vähesed. Kõige rohkem oli talurahva kasu liivimaal, kõige vähem Saaremaal. 18. saj
läbitöötamisele. Ajapikku kujunes Kukruse arhiivist Baltikumi suurim ja väärtuslikem eraarhiiv, milles leidus hulk mõisate dokumente, pärgamentürikuid ja riigitegelaste kirju. 1935.aastal ostis haridussotsiaalministeerium 5000 krooni eest Kukruse arhiivi, mis samal aastal anti üle riigi keskarhiivile. Ühtekokku oli mõis Tolli nimega seotud 161 aastat. Läbi sajandite püsis mõisamaa enam-vähem ühesuurusena kõikudes 12 adramaast 15-ni ehk 96 st 120 hektarini. Sellisena oli Kukruse mõis Eesti mõisate hulgas üpris suur mõis. 1919.aastal läksid kõik mõisad riigistamisele. Kukruse mõis püsis siiski Benno von Tolli eraomanduses kuni 1923.aastani, kuna niikaua kehtis tema rendileping. Selle lõppedes maksti talle välja mõisa inventar ning Kukruse mõisamaa läks asunikutalude vahel jaotamisele. Mõisa peahoone haldajaks sai põlevkivitööstus, sealt edasi 1925.aastal muudeti see vene emigrantide algkooliks
toorest sõjalist jõudu. H Haagi- ehk adrakohtunikud- pagenud talupoegade kindlaks tegemisel, ülesotsimiseks, väljaandmiseks ja tagasitoomiseks loodud ametikohad. Pärisorjus- isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine. Adratalupojad- talupoegade kõige suurem kiht, nimetus adramaast. Üksjalad- moodustasid adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asutasid seetõttu oma väikese talu kuhugi ääremaale. Vabatalupojad- soodsaim talupoegade seisund, kes tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu poegade ja üldse talurahva hulgas moodustasid maavabad, kes olid vaid üksikud, üldiselt muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. 17. Jüriöö ülestõusust reformatsioonini
toorest sõjalist jõudu. H Haagi- ehk adrakohtunikud- pagenud talupoegade kindlaks tegemisel, ülesotsimiseks, väljaandmiseks ja tagasitoomiseks loodud ametikohad. Pärisorjus- isiku, kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine. Adratalupojad- talupoegade kõige suurem kiht, nimetus adramaast. Üksjalad- moodustasid adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asutasid seetõttu oma väikese talu kuhugi ääremaale. Vabatalupojad- soodsaim talupoegade seisund, kes tasusid koormisi rahas ja olid seetõttu poegade ja üldse talurahva hulgas moodustasid maavabad, kes olid vaid üksikud, üldiselt muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. 17. Jüriöö ülestõusust reformatsioonini
Hallimantlivennad – mitte täisõiguslikud liikmed. Lisaks olid palju teenreid seotud orduga ja mõningaid ilmalikke tegelasi – kaupmehed jms. Linnuses oli seega väga väike seltskond rüütleid. Linnus paigutati ala keskossa – siseprobleemid tugevamad kui välisprobleemid. Vasalkond Läänistamine algas 13saj algul. Koosnes peamiselt ministeriaalist (mitte täieõiguslik aadel). Oli üsna erineva päritoluga inimesi. Peamiselt P-Saksast (Alam-Saksa keel). Läänide suurused paarist adramaast kuni 442 adramaani. Läänimeeste arv on olnud üsna stabiilne – 110- 140 Vasall võis omakorda anda maad vasallidele. Vasalliperekond sai alasid Liivimaa eri osades. Integreeriv faktor. Kujunesid seisuslikud korporatsioonid: Harju- ja Virumaal 1259/1284, Tartus piiskopkonnas 14saj, S-Ls ka. Ordualadel ei kujunenudki. Alles 1561 esineb ordus vasallide koondus. Vasallidel lääniõigused – tingimused erinevad. Peamiselt võõrandamis- ja pärimisõigused. Sajandite
ülejäänud põlise saksa aadli valduses · Areng: Rootsi riigi maaomandi kiire ja jätkuv kahanemine: - 1561-1620 jagati Eestimaal kolm neljandikku kroonumõisadest eraomanikele · Põhjuseks vajadus premeerida sõjaväe pealikke: - said läänistusi · Esialgu soositi läänistamisel rootsi-soome aadlit: - seejärel poliitika kujunes kohalikku aadlit eelistavaks · Läänistusregister (1620): läänistatud adramaast kuulus baltisakslastele 82%, rootslastele- soomlastele 8% ja venelastele 4,5 % Läänistuspoliitika tulemus · Rootsi-Poola sõja viimases faasis jagas G II A ohtralt läänistusi: - Rootsi kroonu kätte ei jäänud peaaegu üldse põllumaad Eestimaa hertsogkonnas - viimased suurläänistused läksid Rootsi kõrgaadli kätte, kes ei resideernudn Eestimaal. · Tulemuseks: 1
aastal nad hakkavad tasapisi kaduma ja 16. sajandil on üksjalad haruldaseks nähtuseks. Üksjalad on talupojad, kes rajasid oma talu väljaspool küla, enamasti ühenduses metsa või võsamaade, heinamaa juurde. Nimetus üksjalg tuleneb sellest, et nende põllud paiknesid ühe tükina ehk jalana. Majanduslik kandevõime oli adrataludega võrreldes nõrgem. Üksjalgade talumaad ülirahva hinnati adramaades. Üksjalgade põllu suurus on ebapüsiv. Majanduslik seisund oli kehv. Neil on umbes 1/2 adramaast. Üksjalgade naturaalkoormised ja rahalised koormised olid adratalude omadest väiksemad. Adratalunik võis saada üksjalak ja vastupidi, kõik olenes kuidas suudeti toime tulla. Üksjalad tegelesid mõne käsitööalaga, et teenida elatist. Vabadikud (alates 15. saj) - Kehviktalupojad, kel oli vähe maad või polnud seda üldse. Et ära elada, pidid vabadikud teiste heaks tööd tegema. Mõisnikud neid ei sallinud, sest said neilt vähe makse või mitte midagi. Vabadikud tegid juhutöid või
( segaduste per)Vastavalt sellele kuidas mõisamajandus taastuma hakkabminnakse järk- järgult tagasi loonusrendile ja teokohustusele. Poola võimud I , kes ürit tp kohustusi reguleerida. 1582-83 a komisjonid eeltöö ära teinud. Ürit koormistesüs lihtsustada. Poola ajale veel iseloomulik see, et ka tp olid võtnud enda kasut lisasissetulekuid, mida varjati. Tp olid enamasti adratp, kelle käes oli reeglina vaid osa adramaat . Reeglina 1/8 adramaast. Poola ajal moodustavad selgelt põhikontingendi.II kontingent on nn pobulid- väikemaapidajad ( enam-vähem nagu saunikud), üksjalad, vabadikud, adratalunikud, kes ei suutnud tulemusi anda. Töötasid talu või mõisa heaks . Poola ajal koormistest täiesti vabasid tp ei olnud. Koormistest olid vabastatud need, kes folvargis töötasid e kupjad. Uusasunikud ( nii kolonistid kuui ka kohapealsed) ja uusmaasaajad . Uusmaasaajaid palju, kuid ka nemad said teatud per maksuvabadust
annaabi.ee 
