1909. a asutas Kurt Hiller Berliinis kirjandusliku ,,Uue Klubi", kus esitati ekspressionistlikku luulet. Ekspressionismis on keskseks autori eneseväljendus, autori intensiivne suhe maailmas. Ekspressionistliku proosakirjaniku Kasimir Edschmidi sõnutsi ekspressinonist ei näe, vaid vaatab; ei kirjelda, vaid elab läbi; ei taju, vaid otsib. Maailma keskpunkt on igaühe minas. Ekspressionistlik luulekeel on paatoslik ja jõuline, kasutatakse ohtralt adjektiive, hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi, voolu esimest perioodi, iseloomustab poeetilise keele revolutsiooni ning silmapaistvalt originaalne kujundiloome (G.Heym, 1887 1912; G.Trakl, 1887 1914). Hilisekspressionism käsitas luulet rohkem ideoloogilise relvana (J.Becher). Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevad olusid. Masendava kujutuse
Suur hulk esiletulnud väljenditest seostub isikute individuaalsete assotsiatsioonide, teadmiste ja kogemustega, kuna inimesi julgustati vabalt nimetama kõiki sõnu, mis neil emotsioonidega seostuvad (nt kohvikus istumine, kosmos, lehm, Sven jne). 1.2. Emotsioonisõnavara vorm ja sisu Valdava osa (90%) ainestikust moodustavad üksiksõnad, vaid 10% juhtudest öeldi sõnaühendeid. Sõnaliigiliselt valdavad substantiivid (73%), enam-vähem võrdselt esines adjektiive (14%) ja verbe (13%). Päritolu poolest oli valdavalt tegu omadussõnadega, võõrsõnu tuli esile vaid 0,3%. Morfoloogiliselt moodustavad kõige suurema osa (45%) korduvalt esiletulnud emotsioonisõnavarast tuletised, liitsõnu oli 13% ja morfoloogiliselt lihtsaid tüvisõnu 14%. Üks katse eesmärke oli välja selgitada, mis on eestikeelsed emotsioonide põhinimetused ja kas nad kuuluvad või ei kuulu eesti keele põhisõnavara hulka. Keele põhisõnavara iseloomustab
Nende vaimsust, ellusuhtumist ja loomingut mõjutas I MS. Nagu futuristidki, soovisid ekspressionistid oma luules vahendada kaasaegse inimese, eriti linnainimese elutunnetust, närvilist kaasaega seda, mida traditsiooniline luule ei suutnud. Ekspressionismi keskne joon on autori eneseväljendus. Ekspressionistid pidasid oluliseks asjade olemuse esiletoomist. Maailma keskpunkt pidavat paiknema igaühes endas. Ekspressionistlik luule on paatoslik ja jõuline, on palju adjektiive (futurismis polnud) ja hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi iseloomustab poeetilise keele revolutsioon ja originaalne kujundiloome. Hilisekspressionism käsitas luulet pigem ideoloogilise relvana. Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Masendava kujutluse allikad on suurlinn, agul, sõda ja lahinguväli. Kultusobjektid on
Kas on palju fakte, mis lasevad lugejal end tunda osa sündmusest? Kas on liiga palju tsiteeritud, ametlikke tekste jm? Liigsed mõtted. Otsustamine, kas loos on palju mittevajalikke fakte, põhineb toimetaja arusaamisel auditooriumi huvidest ja teadmistest. Mittevajalikud osad tuleb lihtsalt maha tõmmata. See tähendab mitme asja kontrollimist: kas tekstis on mõttekordusi, kas on reporteri järeldusi mida lugeja suudab ise teha, kas on üleliigseid aja ja kohamäärusi, adjektiive, numbreid, detaile. Liiasuse taga on kaks põhjust: reporter on kirjutanud kiiresti ning lugu on tihendamata; reporteril pole olnud piisavalt vajalikku materjali ja ta on lisanud ebaolulist ruumitäitmiseks. Tausta ebapiisavus. Uudise mõned aspektid ei pruugi olla toimetaja arvates lugejale selged: terminid, arusaamatu info. Toimetaja peab siin tausta juurde hankima. Siin tuleb arvestada lugeja huvide ja teadmistega. 5. Faktide kontroll ehk uudise tegemine täpseks
7. Omadussõna e adjektiiv - Väljendab asjade, olendite või nähtuste omadusi ja seisundit, vastates algvormis küsimusele missugune? Morfoloogiliselt on tegemist käändsõnaga. Süntaktiliselt on adjektiiv tihedalt seotud nimisõnaga, ühildudes sellega enamasti arvus ja käändes. Adjektiiv on laiendatav kas asesõna või määrsõnaga. Lauseliikmena esineb see täiendi või öeldistäite positsioonis. Adjektiiv seondub käände-, arvu- ja võrdluskategooriaga. Adjektiive jagunevad morfoloogiliselt käänduvateks ja käändumatuteks (viimased on käändekategooria seisukohalt vaegsed) ning kompareeruvateks ja kompareerumatuteks (komparatsioonikategooria seisukohalt vaegsed e vaegomadussõnad). Vormiliselt saab võrdlusastmeid moodustada kõigist omadussõnadest, v.a vaegomadussõnad. Tähenduse tõttu vaegvõrdelised on järgmised sõnad: a) kus omaduse ülim määr on sisuliselt väljendatud juba algvõrdevormis, nt ülienergiline,
Rebane 3. Sepp (3799) 8. Ilves 4. Mägi 9. Koppel 5. Kask 10. Pärn 11. 12. Perekonnanimed pärinevad kohanimedest (sageli talunimed), isikunimedest, loodusest (taimed, loomad), ametinimetustest ja omadustest (nt Pikk, Rõõmus). Perekonnanimed on suures osas lingvistiliselt substantiivid, adjektiive ka palju (Rõõmus, Rikas); on üksikuid verbe (Juhtund, Eitea), adverbe (Viltu, Õkva), pronoomeneid (Meil), numeraale (Neljandik) ja interjektsioone (Kurnau). Aluskääne suures osas nominatiiv ja genitiiv, ülejäänud käändeid vähe. Eestis pole perekonnanimedel tüüpilist malli, vaid kasutatakse keelesõnu kui nimesid, mis on nimed vaid seetõttu, et nad on selleks pandud. Tüüpilised tuletised on -la, -ste, -ma ning -son
Palju liitsõnalisi nimesid, mis olid tüüpilised eestistatud nimedele. Sageli tõlgiti saksakeelest eesti keele. Sagedad olid ka mugandused. Eestistajad püüdsid seda tavaliselt vältida. Perekonnanimesid 40 000 v 50 000.Rahvastikuregistris 147 000 nime, u 1/3 unikaalsed. Perekonnanimede päritolu: Kohanimed, mis sageli talunimed, ka üldtuntud kohanimed Isikunimed, vahel tulnud ka talunime kaudu Loodusest Ametinimetused Lingvistiliselt vaadeldes enamik substantiivid, on ka adjektiive. On ka verbe ja pronoomeneid. Oluline see, et nimedel pole tüüpilisi tunnuseid, mis neid muudest sõnadest eristaks. Neid on raske vormiliselt eristada. On mingeid tuletisi: -la, -ste, -ma, -son. Eisen kirjutas perekonnanimede tekkimisest. Andrus saareste kirjutas perekonnanimedest 1934. Julius Mägiste pööras tähelepanu eestistatud nimedele. Leo Leesment ja Leo Tilk perekonnanimede ajaloost. Helmut Tarand, Edgar Rajand praeguste perekonnanimede seletused. Onomastikast kirjutas Aadu Must.
Fiske) Ärevad ja depressiooni kalduvad inimesed kasutavad rohkem ennast puudutavaid žeste (Mahl) Sõrmede murdmine, hammaste keelega puudutamine, vuntside silumine. Mida kehast kaugemal on jäse, seda raksem on kontrollida, mida sellega teed. ALAN PEASE VII Keel ja suhtlemine ehk sotsiaalne kognitsioon. Eetika suhtlemisel. Korduvalt esile tulnud ühesõnalised emotsiooniväljendid (304 erinevat), jagunesid sõnaliigiliselt järgnevalt: substantiive (nimisõnu) 221, adjektiive (omadussõnu) 43 ja verbe (tegusõnu) 40. (Vainik, 2001) Suhtlemine ja keel Suhtlemine on tähenduste edasi andmine ja nende mõistmine, ning selleks kasutatakse verbaalseid ja mitteverbaalseid vahendid Suhtlemisoskused hõlmavad kolme põhimõttelist valdkonda: mitteverbaalsete sõnumite tajumist (emotsioonid, käitumine); verbaalsete sõnumite kuulamist (mõtted, emotsioonid); verbaalset ja mitteverbaalset vastamist mõlemat liiki sõnumitele. Sõnalised suhtlemisvahendid
annaabi.ee 
