vastupidavuse ja vähenõudlikkuse tõttu omandas ta ülevenemaalise kuulsuse. Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti, Taru ja Lari. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti , Raspel, Taube ja Eni. 4 Järvamaa kutsehariduskeskus EESTI HOBUSE OMADUSED Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga,
Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Värvus Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. Ajalugu Eesti hobuse aretuse alguseks võib lugeda 1921. aastat, mil Haapsalus asutati hobuste tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel. Hobuste veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E,Taru 149 E ja Lari 23 E liinid. Eesti hobune on kantud Vabariigi Valitsuse 30
Nimetatud kombineeritud tõugusid aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas ja nii kehaehituselt kui toodangutüübilt sarnanevad nad tänapäeval piimatõugu veistele Piimaveisetõud Hollandi tõug ... - on saadud puhasaretuse teel1 mitmesaja aasta pikkuse töö tulemusena. Loomad on musta- valgekirjud. Hollandi tõugu on kasutatud peaaegu kõikide kohalike mustakirjude tõugude kujundajana. Sellisel juhul on Hollandist toodud mustakirjut karja ristatud kohaliku aborigeense karjaga ning ristanditest on kujundatud uus hollandi ja aborigeense karja vahepeal paiknev tõug, mida on püütud kujundada selliseks, et tema jõudlusvõime oleks võrreldav hollandi tõu jõudlusvõimega ja kliimaga kohanemine oleks lähedane aborigeensele karjale. Hollandi tõug (nim. ka holsten-friisi, holsteni ja friisi tõuks) koos eelnimetatud sugulastõugudega on kõige levinum piimaveisetõug maailmas.
8 4. Värvuste analüüs Ulukhobuseid, kes kunagi elasid, neil oli tõenäoliselt tuhmi pruunikashall karvkate. Karv võimaldas neil ümbrusesse sulanduda. Tänapäeval on hobuste värvistik tunduvalt rikkam. Selleni on jõutud tänu erinevate geneetiliste materjalide kokku liitmisel. See on olnud keerukas, kuna mõned värvused mõjutavad temperamenti ja jõudlust (Chamberlin, 2006). Aborigeense tõu puhul on oluline just värvus. Aborigeensete loomade puhul kasutatakse nende värvust uute tõugude puhul. Eesti hobuse paljudest värvustest leidub ka selliseid, mis on muutunud harulduseks, nagu seda on võik, hiirjas ja kollane. Eesti hobuse kõige omasemaks värvuseks loetakse kõrbi. Puhta tõulisi eesti tõugu hobuseid esineb kõige rohkem kõrbe 27,0% ja raudjaid 17,9% ning 14,0% musti hobuseid. Hiirjat värvust on toonud sisse
Täkuliinide ja märaperekondade vähesus nuab Eesti hobuse kasvatajatelt väga tähelepanelikku ja tarka paaride valikut järglaste saamisel, et hoida ära tusisest veresugulust. [4] 1.1.1. Sugutäkud Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921 kuni 1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin. [4] (Tabel 1) Joonis.1 Tõuraamatusse kantud suguhobuste arv (http://www.etll.ee/Hobused). E eesti hobune, T tori hobune, ER eesti raskevehobune. Joo nis 2. Eesti hobuse sugutäkud (http://www.esthorse.ee/index.php?id=sugutakud) 1.2. Tõutunnused
a. 1976. aastast alustati seemendusjaamades USA-st imporditud pullide kasutamist. Kõige suurem edu oli piimatoodangus, udara kujus, veidi vähem jalgade seisus ja sõrgade kujus. Poliitilistel põhjustel oli import USA-st takistatud, toodi pulle Saksamaalt, Kanadast . Kasvas kiiresti holsteini veresus eesti mustakirjus tõus. 18. Eesti maatõug Eesti maatõugu veis on eesti rahva kultuuripärand. Seda veisetõugu peetakse eelmistel sajanditel Eesti- ja Liivimaal levinud aborigeense veise lähimaks otseseks järeltulijaks. Eestlane on pidanud neid veiseid, sest kohalik tõug on olnud siinsetes karmides tingimustes kõige vastupidavam. Tema sihipärase aretusega on tegeletud alates eelmise sajandi algusest. Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes 20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese
Olenevalt sellest kumb jõudluse liik on ülekaalus, liigitatakse need omakorda liha-piima ja piima-lihatõugudeks PIIMATÕUD EESTI HOLSTEINI TÕUG (enne eesti mustakirju tõug) Tõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi mustakirju tõuga. Aretusloo alguseks võib lugeda 1838. aastat, mil tehti esimene edukas mustakirjute veiste import Hollandist. Hollandi tõug levis parandaja tõuna eeskätt Põhja Eestis. EESTI HOLSTEINI TÕUG Algselt nimetati hollandi ja kohaliku (aborigeense) tõu ristandeid eesti hollandi-friisi tõugu veisteks. Ristamise tulemusena kujunenud uus tõug sai 1951.a nimetuseks eesti mustakirju tõug. Eesti mustakirju tõug oli kuni 1980-ndate aastateni hollandi mustakirju otsese mõju all. Tänu hollandi tõule muutus mustakirjute veiste kehaehitus kompaktsemaks, märgatavalt paranes lihastus ja suurenes piimajõudlus. Soovimatuks osutusid mitmed jalgade vead (püstiseis, halb sõrgade kuju) ja udaravead (nõrk keskside, rippudar)
helekollasest tumepunaseni. Eesti veisetõugudest kuulub sellesse rühma eesti maakari. · MUSTAKIRJUD TÕUD EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF) (enne eesti mustakirju tõug) Tõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi mustakirju tõuga. Aretusloo alguseks võib lugeda 1838. aastat, mil tehti esimene edukas mustakirjute veiste import Hollandist. Hollandi tõug levis parandaja tõuna eeskätt Põhja Eestis. Algselt nimetati hollandi ja kohaliku (aborigeense) tõu ristandeid eesti hollandi-friisi tõugu veisteks. Ristamise tulemusena kujunenud uus tõug sai 1951.a. nimetuseks eesti mustakirju tõug. Eesti mustakirju tõug oli kuni 1980-ndate aastateni hollandi mustakirju otsese mõju all. Tänu hollandi tõule muutus mustakirjute veiste kehaehitus kompaktsemaks, märgatavalt paranes lihastus ja suurenes piimajõudlus. Soovimatuks osutusid mitmed jalgade vead (püstiseis, halb sõrgade kuju) ja udaravead (nõrk keskside, rippudar)
annaabi.ee 
