millega Johannes Aavik oma elujooksul tegeles, kes olid tema vanemad ning mida on ta teinud eesti keele jaoks. 3 Elulugu Ta sündis Laimjala valla vallakirjutaja Mihkel Aaviku pojana. Mihkel Aavik elas aastatel 1844- 1909. Kuressaarde sattus Mihkel Aavik oma perega nii, et Mihkli vend Jakob Aavik ostis neile siia maja. Mihkel asus sinna elama koos oma abikaasa Ann Aavikuga, kes elas aastatel 1849- 1918. Lisaks kolisid sinna ka nende lapsed: Aadu, Johannes, Liisi ja Juuli. Johannes Aavik õppis Kuressaare Gümnaasiumis aastatel 1919- 1926 ning hiljem töötas ka samas koolis ka emakeele õpetajana. Meie enda koolist sai alguse tema huvi emakeele vastu. Lisaks emakeelele huvitas teda veel prantsuse ja ladina keel. Saksa okupatsiooni ajal elas Johannes Nõmmel ning 1944. aastast siirdus Rootsi, kus 1973. aasta 18. märtsil suri. Ta maeti Stockholmis asuvale
Suurimad teened oskussõnavara arendamisel („korrakaunis ehitus“). Oma töös on juhindunud järgmistest põhimõtetest: süsteemsus koos loogilise selgusega; otstarbekohasus (süsteemne, eranditu, järjekindel, loogiline); rahvakeel (ühine ja ühtne rahvuskeel). Veski vaatles keelt süsteemina. Üksikküsimuste lahendamisel pidas silmas keelt kui tervikut, rõhutades, et muutmine toimugu kindla plaani alusel. Sarnasused Aavikuga: põllupidaja rahva aeglaselt arenev maakeel ei suuda enam edeneva elu nõudeid rahuldada, mistõttu tuleb seda arendada. Vastupidiselt Aavikule leidis Veski, et eesti keele edasiarendamiseks vajalikud seadused peituvad meie keeles eneses. Veski omapärasuspõhimõte: võtta kõik meie keelest enesest – ei tähenda siiski absoluutset laenamise eitust. Võõrsilt võetud puhul toonitas ta aga kooskõlastatust ja ühtesobivust meie keele põhialustega. Semantikas sõnade
Wilhelm Grünthal-Ridala · Kodanikunimi Wilhelm Grünthal · Sündis 30.05.1885, Muhumaal · Luuletaja, tõlkija, keele- ja folklooriuurija · Luuletajanime vanemate sünnikoha järgi · Õpingud: Hellamaa kihelkonnakool · 1895-1905 Kuressaare gümnaasium · 1905-1911 Helsingi ülikool (soome keel ja kirjandus) · Oli Noor-Eesti liige (sõprus Aavikuga) · 1905 vangistati kahel korral · Toompea vanglas tutvus Tuglasega · 1910 1919 Tartus emakeeleõpetaja · 1922 abiellus Ida Hokkaneniga · 1923 Helsingi ülik e.k ja kirjandus lektor · Käis tihti Saaremaal ja Muhus · Suri 16.01.1942 maovähki. Looming · Oluline märksõna kaugus · Meeleolu nukker, sünge · Üksikinimese suhe maailmaga · Impressionism meeleolu täpne edasiandmine · Murdesõnad
Koorikultuuri reorganiseerimiseks ja sihiteadlikuks juhtimiseks asutati 1921. a. Eesti Lauljate Liit. Et koore kohe hoogsamalt tööle õhutada, otsustati jätkata üldlaulupidude traditsiooni ja korraldada 1923. aastal kaheksas üldlaulupidu ning järgmised iga viie aasta järel. See andis hea tõuke, vanad koorid asusid tööle, uusi asutati juurde. 1922. aastal külastas M. Saar koos abikaasa ja kälimehe, helilooja Juhan Aavikuga saksamaad, et tutvuda uuemate muusikauudistega ja ühtlasi püüda leida ka oma teostele kirjastusvõimalusi. Saare koorilaule leiame kontsertide kavades nüüd ikka enam ja enam. Ta klaveripalu ja soololaule aga esitatakse isegi Tallinnas veel võrdlemisi harva. Saare loomingu vastu tunneb huvi esijoones eelarvamustest ja harjumustest vaba ning uue suhtes alati vastuvõtlikum noorem generatsioon. Oleks ekslik arvata, et Saare loomingusse alati hästi suhtuti. 1922. a. toimus Tallinnas
"väga hea". Vaatamata sellele tuli tal võidelda puudusega, sest isa surma tõttu 1901.aastal oli ta sunnitud loobuma igasugusest kodusest toetusest. Konservatooriumi astudes oli ta müünud pere vanema pojana oma pärimisõiguse Hüpassaare metsavahi kohale õemees Mart Tomsonile 250 rubla eest, et saada õpingute alustamiseks vajalikku raha. Mart Saar meenutab:"Kui konservatooriumi läksin, siis elasime Juhan Aavikuga ühes toas. Ja siis Südaga olime ühe aasta ühes korteris. Nälgisime mõlemad. Mõnikord oli kaks nädalat - peale vee midagi suhu ei saanud. Aga tööd sai tehtud. Siis just eriti. Tuju oli hää. Kord ei olnud leiba. Aga mõlemil olid mütsid. Siis tulime selle peale, et tarvis üks müts ära müüa tataarile. Tataarid ostsid vanu asju. Süda läks, tema oli aktiivsem, läks ja müüs ära. Andsin oma mütsi. Oreli harjutamise tunnid olid eri aegadel. Kui tema läks, siis läks oma
Koorikultuuri reorganiseerimiseks ja sihiteadlikuks juhtimiseks asutati 1921. a. Eesti Lauljate Liit. Et koore kohe hoogsamalt tööle õhutada, otsustati jätkata üldlaulupidude traditsiooni ja korraldada 1923. aastal kaheksas üldlaulupidu ning järgmised iga viie aasta järel. See andis hea tõuke, vanad koorid asusid tööle, uusi asutati juurde. 1922. aastal külastas M. Saar koos abikaasa ja kälimehe, helilooja Juhan Aavikuga saksamaad, et tutvuda uuemate muusikauudistega ja ühtlasi püüda leida ka oma teostele kirjastusvõimalusi. Saare koorilaule leiame kontsertide kavades nüüd ikka enam ja enam. Ta klaveripalu ja soololaule aga esitatakse isegi Tallinnas veel võrdlemisi harva. Saare loomingu vastu tunneb huvi esijoones eelarvamustest ja harjumustest vaba ning uue suhtes alati vastuvõtlikum noorem generatsioon. Oleks ekslik arvata, et Saare loomingusse alati hästi suhtuti. 1922. a
. Sõjaaja tingimustes nõudlus lambavillast lõngale oli suur, enamik riideid valmistati lambavillasest ja linasest kangast, ärakantud riided tekid ja muu purustati villahundi masinas , lisati lambavill ning võeti taaskasutusele, töödeldi lõngaks. 1943. a evakueeriti Lahmuse Kooli ruumidesse mõisas Tallinna Riiklik Konservatoorium. Väljavõte Eesti Ajalooarhiivist Johannes Jürissoni artiklist:" Kõnelemata kõnelused Juhan Aavikuga" (koostatud Juhan Aaviku käsikirjaliste mälestuste ja kirjade põhjal) ,,Lõpuks veel üks küsimus hoopis teisest ooperist. Olete Holstre kandi mees, mina jälle Suure-Jaani kolkapatrioot. Kuidas on teie suhted Suure-Jaaniga? Suhted on head. Pean end natukene ka suurejaanilaseks. Juba sellepärast, et mu vennad Peeter ja Hendrik olid suurejaanilased, aga ka mu head sõbrad Artur Kapp, Mart Saar, Villem Kapp ja Julius Vaks
1857-61. See, et ilmus ÕES estofiilide toimetistes, lugejaskond oli väike, ei rahuldanud K. Aastal 1862 ilmub ,,Kalevipoja" rahvaväljaanne. Esialgu laiemates rahvahulkades ,,Kalevipojal" suurt edu ei olnud. Tõeline aeg saabus rahvusliku ärkamisaja tuules. 1869 aastal toimus esimene Üldlaulupidu. K eluajal ilmus ,,Kalevipojast" ka kolmas trükk.. 20nda sajandi alguses Noor-Eestlased, kes suhtusid kriitiliselt eesti varasemasse kirjasõnasse, eesotsas Friedebert Tuglase ja Johannes Aavikuga võtsid kriitiliselt sõna selle kohta, mis oli varasemalt loodud. Selle kriitika alla langes ka ,,Kalevipoeg". Tuglas kirjutas 20nda sajandi alguses artikli ,,Mõtteid teose parandamise puhul" - seal suhtus ta vägagi kriitiliselt Kreutzwaldi loodud eeposesse. Tõi välja, miks ,,Kalevipoeg" on võrreldes Lönnroti (Polnud kalevala looja, kui just koostaja, käis külades üles kirjutamas kutselistelt laulikutelt saadud lugusid. Aines, mida ta kätte sai, oli
annaabi.ee 
