Topeltelu
Käisime vaatamas lavastust nimega „Topeltelu“, mis toimus 7.
mail Võru Kultuurimaja Kannel suures saalis. Näidendi
originaalautor on Ray Cooney. Näidend on tõlgitud eesti keelde
Hannes Villemsoni poolt. „Topeltelu“ lavastajaks on Enn Keerd ja
kunstnikuks Kristina Lõuk (külalisena).
Näitleijaid ei olnud
selles lavastuses palju- „Topeltelu“ lavastajaks on Enn Keerd ja
kunstnikuks Kristina Lõuk (külalisena). Näitlejateks olid selles
lavastuses Sepo Seeman, Karin Tammaru, Jaan Rekkor, Liina Tennosaar
(külalisena), Feliks Kark või Cardo Sommerhage (külalistena) ja
Laura-Retti Laos või Nora Vahenurm (külalistena).
kokku saada, miks naised aru ei saa, et see sama mees on jne... Terve etendus oli üks suur petuskeem naistele. Isa tootis ainult valesid juurde ja lõpuks ei saanud ta enam nendest välja rabeleda ja tõde pidid tulema päevavalgusele. Näitlejad olid väga professionaalsed ja olid oma osas kogu aeg sees. Kõige rohkem meeldis minule lõpp, sellepärast, et kõik külma vee sai isa endale kaela. Terve etendus räägibki sellest, kuidas John ehk isa elab topeltelu. Tal on kaks naist, ühe naisega on tal tütar ja teisega poeg. Tema lapsed leiavad üksteist internetis suheldes ja soovivad kokku saada. Sellest saab isa teada ja hakkab kokku valetama igasuguseid valesid ja lõpuks tuleb kõik välja. Etenduses oli palju väljendusvahendeid- miimika, zestid, kehakeel ja kõne. Lavastus ja kunstiline pool olid väga hästi tehtud. Kogu aeg oli sama taust ja midagi ei vahetunud. Oli
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid