põhjasette sees, selle pinnal või veekogu põhjas olevatel esemetel ja veetaimedel Võrtsjärves on enim uuritud vaid makrozoobentost loomi, kelle pikkus on üle 1 2 mm, sest neid saab ka palja silmaga näha Submikroskoopiliste, väikseimate hulkraksete loomade (meiobentose) ja üherakuliste põhja zooprotistide (mikrozoobentose) kohta andmed puuduvad PÕHJALOOMASTIK Domineerivad põhiliselt eutroofsetele järvedele iseloomulikud rühmad: surusääsklased ehk hironomiidid ja väheharjasussid ehk oligoheedid. Põhjaloomade üldine arvukus on aga oluliselt vähenenud. Surusääsklased on Võrtsjärve põhjaloomastikus liigirikkaim. Nende vorme on järves eristatud umbes 150. Surusääsklaste vastsed ja nukud moodustavad arvuliselt üle poole Võrtsjärve makrozoobentosest Väheharjasusse on järves ligikaudu 54 liiki Limuseid on Võrtsjärvest registreeritud kokku 70 liiki, neist 34 liiki on teod ja 36 karbid
vetikatest kaladesse 2. Keriloomad - kõige väiksemad - arvukaim keriloom Keratella cochlearis - domineerivad arvukuselt 3. Aerjalgsed - kõige rohkem juunis, vähem oktoobris - Eudiaptomus gracilis 4. Rändkarp - elab veekogu põhjale kinnitunult - arvukuselt moodustavad 2-3% 2.5 Põhjaloomastik · Ligi 500 liiki · Vormirohkeimad rühmad: - Chironomidae (111 liiki) - Mollusca (83 liiki) - Oligochaeta (59 liiki) 1. Surusääsklased e hironomiidid liigirikkaim 2. Väheharjasussid ohtraim loomarühm 3. Väikesed limused nii biomassilt kui arvukuselt alla hironomiididele ja väheharjasussidele · Kaanid ,,muude" põhjaloomade seas kaalukaim rühm (12 leitud liigist oli arvukaim pisikaan) 2.6 Kalad · Peipsi kalafauna liigirikas · 37 kalaliiki · Turul nõutavamad: - koha - ahven · Väljapüügi suuruse alusel järgnevad kohale: - latikas - särg - ahven · Kaitse all 6 liiki
62. Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 63. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 64. Ehmestiivaliste (Trichoptera) ja liblikaliste (Lepidoptera) ehituse ja eluviisi võrdlus. 65. Kahetiivalised (Diptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, põhirühmad, näiteid Eesti vetest. 66. Surusääsklased (Chironomidae) ja pistesääsklased (Culicidae): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Eesti vetest. 67. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli). 68. Pistesääsklaste (Culicidae) ja klaasiksääskede (Chaoborus) eluviisi võrdlus. 69. Soovimatud putukad (Insecta) inimese majas ja ihul: prussakad, kirbud, lutikad, täid. Seltsid, eluviis, moone. 70
suuremaid põhjaloomi, pikkusega üle 1-2 mm, keda võib ka palja silmaga näha. Peipsi põhjaloomastikus on seni teada ligi 500 liiki. Vormirohkeimad rühmad on Chironomidae (111liiki), Mollusca (83 liiki) ja Oligochaeta (59 liiki). Need on ka kõige ohtramalt esindatud. Peipsi on põhjaloomastiku poolest rikas veekogu. Põhja-Euroopa suurjärvede hulgas (Laadoga, Äänisjärv, Ilmen, Võrtsjärv jt) on ta selles suhtes esikohal. Surusääsklased ehk hironomiidid on Peipsi põhjaloomastikus liigirikkaim, kõige laiemalt levinud ja biomassilt domineeriv rühm. Ka väheharjasusse leidus peaaegu kõigis proovides ja nad olid järve ohtraim loomarühm. Biomassilt jäid nad aga hironomiididele alla. Väikesed limused jäid Peipsis nii arvukuselt kui biomassilt väheharjasusside ja hironomiidivastsete järel kolmandale kohale. Putukaist leidus Peipsis peale surusääsklaste kõige rohkem habesääsklaste, ühepäevikuliste ja
Eesti looduskeskkond Eesti floora: · Vetikad · Sammaltaimed · Sõnajalgtaimed · Paljasseemnetaimed · Õistaimed ja nende morfoloogia, enamlevinud liigid · Samblike ja seente morfoloogia ja enamlevinud liigid Fauna: · Lülijalgsete, kalade, roomajate, kahepaiksete, lindude ja imetajate morfoloogia, elupaigad, eluviisid, tegutsemisjäljed ning enamlevinud liigid · Jahilinnud, ulukid ja jahikorraldus · Kalastus ja vähipüük Maastikuvaldkonnad: · Põhja-Eesti · Lääne-Eesti · Vahe-Eesti · Ida-Eesti · Lõuna-Eesti · Nende maastikukomponendid ja rekreatsiooni ressursid. Mis on ökoloogia? · Loodus on vastastikuste sõltuvuste keerukas võrk · Inimene on selle võrgu üks osa · Ökoloogia tugineb aastatuhandete jooksul talletatud teadmistele selle võrgustiku erinevate osade ( taimede, loomade, seente) eluviisist. · Esimene definitsioon 1866.a. sakslaselt Hans...
Hallasääsk on tuntud malaaria plasmoodiumi levitajana. Eestis on põhilised vereimejad metsa- ja laulusääsed. Eestis on levinud sääse Culex pipiens pipiens alamliik, kes ründab peamiselt linde. Alamliik Culex pipiens molestus ehk majasääsk elab looduses soojematel aladel (Lõuna-Euroopa). Meil elab see alamliik ainult elamutes, eelistades keskküttega kivimaju ja on elanikele väga tülikas kaaslane. Tema vastsete arenemiseks piisab ainult lillevaasis olevast veest. Surusääsklased on välimuselt pistesääskede sarnased, kuid ei ime kunagi verd. Valmikud on lühiealised, ei toitu. Isasputukatel on sulgjad tundlad. Vastsed arenevad veekogude põhjamudas ja moodustavad seal bentose biomassist põhilise osa. Mõnede liikide nagu Chironomus plumosus vastsete veri on punane. Kihulased on väikesed, mõne millimeetri pikkused, jässaka kehaga, kärbseid meenutavad sääselised. Vastsed elavad kinnitunult vooluvetes, kus voolukiirus on vähemalt 0,1 m/s
Hingamisava asub tagakeha tipul, sukeldudes võtab endaga kaasa õhumulli. Lendavad hästi, öösiti võivad asustada uusi veekogusid. 61. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Valmikud liblika moodi, kuid tiivad pannakse tagakeha kohale katusena kokku ja on soomuste asemel kaetud peente karvakestega; värvus enamasti pruun või hall. Eluviis: Valmikud parvlevad pulmalennul vee kohal, nagu ka ühepäevikulised või surusääsklased. Ei toitu, elavad üksnes päeva või paar (surevad pärast paaritumist ja munemist). Moone: Vastsed alati veepõhjas, sageli ehitavad võõrkehadest kaasaskantava maja (siis nimetatakse neid rahvakeeles puruvanadeks), või siis kinnitunud püünisvõrgu; harva võivad ka veidi ujuda. Mitmesuguseid toitumisviise. Vastne nukkub veepõhja kinnitunud majas. Moonde lõpetanud nukk ujub veepinnale, kus temast väljub valmik.
Eesti magevetes on seni teada umbes 2485 vabaltelavat liiki, neist on ainurakseid 341 ja hulkrakseid 2144 liiki. Järvede loomne hõljum (zooplankton) koosneb peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2
annaabi.ee 
