Milles peitub õnn? kirjand Milles peitub õnn? Maailmas, kus elab miljonites ning lausa miljardites inimesi, on vaid vähesed õnnelikud. Ka need, kellel on kõik mida nad vajavad, pole saaduga rahul. Vaatamata kultuurilistele ning keelelistele erinevustele on siiski paljudel inimestel üks soov: saada õnnelikuks. Õnne otsivad paljud, õnneotsingud viivad kaugele ja kõrgele, kuid vahel kipub õnne mõiste kaduma. Õnne mõiste on iga inimese jaoks erinev. Paljud väidavad, et peitub
,,Inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad ei eelda, et elu eesmärk on õnn." George Orwell Õnne kontseptsiooni üle on alati vaieldud. Ei saa leida ühest vastust nii abstraktsele mõistele nagu ÕNN, mida võib käsitleda kui materiaalset heaolu, kuid enam tõstatab küsimusi hoopis õnn kui vaimne seisund. Tegelikult on õnnel tuhat nägu, igaühe jaoks on õnn erineva tähenduse ning varjundiga kõik siin elus on suhteline. Mõnele inimesele piisab õnneks leivatükist, teist teeb ülikooli lõpetamine õnnelikuks. Tihti arvatakse, et õnne jaoks, mis koosneb tegelikult ju (hinge)rahust ja rõõmust, pole käesoleval hetkel aega. Seni, kuni vähegi tervist on, tuleb jäägitult mammonajumalat teenida. Küll pensionipõlves on aega õnnelik olla! Kui tihti aga nii kaua ei elatagi... Jääb mulje, nagu poleks inimestel AEGA õnnelik olla. Ent
G.W.F.Hegel ja M.Heidegger on öelnud, et filosoofiaga pole võimalik üldse algust teha. Nende arvates on olemas kaks võimalust kas me oled filosoofia sees või me ei ole filosoofia sees. Filosoofia sisse minek mingi abivahendi abil pole võimalik. Aristoteles omakorda ütleb, et filosoofia algab imestusest millegi suhtes. R.Descartes soovitab aga filosoofia otsimiseks kahelda kõiges niikaua kuni lõpuks kahtleja leiab üles millegi, milles pole võimalik kahelda. Selle vundamendi otsa saab kahtleja hakata ehitama filosoofiat. A.Camus aga soovitab hoopis otsida filosoofiat algust absurdist. V.Bibihhin seisukoha järgi aga algab filosoofia meeleolust ja selle muutumisest. 4. Eksistentsiaalne situatsioon käsitleb olukord ja meeleolu, mis on seotud meie sünniga siia maailma. Üritab vastata küsimusele, miks meid on siia paisatud ja miks see kõik tundub meile nii võõras
Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. · Aristotelese arvates tuleb lähtuda meeleolust- tabada ära õige meeleolu, millest filosoofia lähtub (nt imestus, mis on fundamentaalne alus- küsimus miks on asjad ja maailm selline nagu ta on). · Descartes- filosoofia saab alguse radikaalsest kahtlusest. Filosoofiaga saab algust teha nii, et kõige pealt seame kahtluse alla kõik selle, mis on vähegi võimalik ning kahtleme selles, milles on üldse võimalik kahelda ning siis vaadata, kas jääb alles midagi, milles pole enam võimalik kahelda. Siis on leitud esimene pidepunkt, milles saab alustada filosoofia ülesehitust. · Camus- filosoofia saab alguse absurdist. Tunne, millest filosoofia algab- võõrandatus ümbritsetavast, tihkus. · Bibihhin- meeleolu võib muutuda paljudeks asjadeks või isegi haihtuda. Meelestatus avab ukse filosoofiasse. 4
kuid raske parandada. 34. Kui teed sõbrale teene - unusta see, kui sõber teeb sulle - pea see meeles. 35. Ükski vihane mees ei pea oma viha ebaõiglaseks. 36. Paljud kaotavad enese üle kontrolli, nähes, et teine selle säilitab. 1 37. Mitte ükski vihmapiisk ei pea ennast uputuse eest vastutavaks. 38. Kui inimesed viivad plaane ellu, siis tavaliselt luhtuvad need lõpu eel. 39. Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis. 40. Ära hinda päeva mitte tema saagi, vaid külvikoguse järgi. 41. Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha. 42. Keegi ei näe oma peegeldust voolavas vees. Ainult vaikses vees on see võimalik. 43. Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi. 44. Naised muretsevad alati asjade pärast, mida mehed unustavad, mehed aga asjade pärast, mida naised mäletavad. 45. Parem on armastada ja kaotada kui vihata ja võita. 46
R. Emerson Ärge kunagi selgitage. Teie sõbrad ei vaja seda ja teie vaenlased ei usu seda niikuinii. E. Hubbard Oskus meeldida on tegelikult oskus petta. Vauvenargues Kes vaene on ja rahul, on rikas küllalt. W. Shakespeare Iga inimene peab õppima ja harjutama seda, milles ta tahab saavutada täiust. Sokrates Ärge kartke naerde enese üle, sest enesekriitika on niisama hädavajalikk kui enese peseminegi. M. Gorki Vaba on see kellel on jõudu loobuda kõikidest soovidest üheainsa nimel. M. Gorki Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ning rõõm tulevikule.
.. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile Igatsen sind nii, nagu tahaks oma südame sinu juurde saata. Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Paljud tahavad,tõde oleks nende poolel kuid ei taha olla tõe poolel. Sa igatsed mind ? Milles probleem ? Tule ukse taha. Ma ootan sind isegi siis, kui sa enam ei tule. Mul ei ole sind, kuigi vajan sind. Langeb üks täht. Ma pigistan silmad kinni ja soovin! Soovin, et kõik oleks nii nagu oli varem. ILM: Ilm on nagu naine, meeleolu on alati muutlik. Päikeseloojang on uue ja parema alguseks. Ma kõnnin üksinda sügis tuules ja kuulen, kuidas tuul su nime hüüab. Armastus on nagu tuul, me ei näe seda, aga me tunneme seda. Sajab sellist vihma nagu nutaks hea inimene.
* Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. 2
Kõik kommentaarid