Margus Koppel 11.H
0214578nim.
Mille poole püüdleme?
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
umbro91
Õppematerjali autor
1. Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhäälelist ja laidetakse mõõdukalt rääkijat. Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita. 2. Kohalolek on rohkem kui siinviibimine. Kui sinu puudumist ei märgata, siis pole vahet, on sind siin või mitte. 3. Kui teiste kahjustamine on rumala loomuomadus, siis on tema peale vihastamisel niisama vähe mõtet kui tule peale, mille omaduseks on põletamine. 4. Paljud tahavad, et tõde oleks nende poolel, kuid ei taha olla tõe poolel. 5. Ühestainsast küünlast võib süüdata tuhandeid, ja küünla eluiga ei lühene sellest mitte. 6. Ebaõnnestumine ei tähenda, et sa oled ebaõnnestuja... See tähendab, et sa pole veel edu saavutanud. 7. Täiuslikkus saavutatakse, mitte kui pole enam midagi lisada, vaid kui pole enam midagi ära võtta. 8. Naerata, ja see paneb inimesi huvi tundma, millest sa mõtled. 9
....15 KOKKUVÕTE.........................................................................................................................17 KASUTATUD KIRJANDUS...................................................................................................18 2 SISSEJUHATUS Mis on armastus? Tänapäeva ühiskonnas arvatakse, et armastus on meeldiv tunne, mille kogemine on juhuse asi: midagi, mis õnnekombel sülle võib langeda. Kuid tegelikult võib armastust nimetada hoopis kunstiks, mis nõuab teadmisi ja pingutust. Inimesed janunevad armastuse järele, mõistmata tegelikult, mida armastus tähendab. Nad vaatavad üha uusi filme, kus nädatakse õnnelikke ja õnnetuid armastuslugusid, nad kuulavad laulukesi, mis räägivad armastusest. Ometi on vähe neid, kes arvaks, et armastus on midagi, mida on vaja õppida.
armastus, on jõuetu ning külm. (J. Swift) * Õige armastus pole suuteline kõnelema, sest tõeline tunne avaldub pigemini teos, kui sõnades. (W. Shakespeare) * Kui suudetakse öelda, kui palju armastatakse, siis tähendab see, et armastatakse vähe. (F. Petrarca) * Armastus on iseenesest küll tühiasi, ent siiski on ta ainuke relv, mis suudab vapustada tugevaid hingi. (Stendhal) * Armastus on nii võimas, et ta kujundab ümber isegi meid endid. (F. Dostojevski) Armastus on ainult kirg, mille eest tasutakse samaga, sest ainult armastus on suuteline tasuma armastuse eest. (N. de Lenclos) * Inimesesse on pandud igavene, teda ülendav vajadus armastada. (A. France) Armastus on omane inimesele. Kui teda sinus pole, siis söömine ja magamine teevad sind ainult loomade sarnaseks. (Sa'di) * Me tunnistame inimeseks ainult selle, kelle hing unistab armastades niisama palju vaimsest naudingust kui kehalisest lõbust. (H. de Balzac) *
Võime armastada ja rõõmu tunda on halvatud, tahe on varatud tugev enesekesksus. Jumalaarmastus jumal peab olema ihaldatuim ja kõrgeim. Inimest arengut looduse rüpest ehk jumalast võib võrrelda eraldumisega emast. Ema on jumalaga niisiis seotud. Ema on tingimusteta armastus, kaitsev jms. selle puudumine tekitab tunde, et oleme looduses eksinud. Isaarm sõltub kuulekusest, nõudmiste täitmisest. Isa-ema armastuse olemuse määrab 1 aspekt küpsus, mille inimene on saavutanud, see peegeldub tema jumalakäsitluses ja armastuses jumala vastu. Läänes on jumalaarm usk jumalasse, tema õiglusse ja armastusse. Idas ühtsustunde kogemine, avaldub igas eluteos. Armastust vanemate vastu ja armastust jumala vastu ei saa lahutada. Armastus ja selle allakäik lääne ühiskonnas lääne kultuur ja selle vaimsus pole armastust soodustav. Erinevatel armastustel on mitmeid pseudovorme, mis tegelikult on allakäiguvormid
Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm-varjunimi) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne(seadusjärgne) akadeemiline teem http://www.epl.ee/?artikkel=296939
Kogu arengus nägi ta ka võimalust mõista õiget ja õnnelikku elu. Pärast arendamist mõistab inimene endast midagi uut ja omandab kogemusi, mida ta saab naaberiga jagada. Seega annab teadmiste üleandmine ühiskonda, mis püüab õiget olu. Aristotelese sõnul on õige elu teine aspekt armastus. Sest kus on armastus, pole paha ja meeleheidet. Armastus viib headesse teodesse ja paneb inimese rahulikuks. Ja see, kes on õppinud õnne, kindlasti juba seisab hea elu poole. Aristotelese nägemus on mingi õnneliku elu ideaalne kava. Kahtlemata on see üks viis seda mõista. Inimesed saavad eneseusaldatavaks heaks, saab hingega rahul ja samal ajal jagab oma vaimset õnnistust teise või teistega, tuues ühiskonnale positiivset meeleolu. Kuid ikkagi ei ole kõik nii täiuslik ... Ma kasutasin sõna "õnn" sünonüümina "head elu". Kuid kõik pole nii lihtne. Võib-olla Aristotelel veenis meid, et me kõik tahame õnne, aga kuidas ta suudab tõestada, et kõik
Antiik Platon Armastus Armastus on tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus
jagueb? Kuidas on õnn sellega seotud? Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemuse laad. Korraldav õiglus. Kas on võimalik ennast ebaõiglaselt kohelda? I Raamat Aristotelese inimtegevuse valdkondi puudutavad tähtsamad neli mõistet : Technê (praktiline oskustöö), methodos (teoreetiline uurimistöö), praxis (tegutsemine üldiselt) ja proairesis (tegutsemine kindla valiku alusel). Igal tegevusvaldkonnal alates kunstis kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole. Hüve (kr.agathon) on mõeldud tähenduses, mis võib erinevatel juhtudel eesmärgiks olla, see mida tahetakse saada, sõltumata seosest eetilise plaaniga. Ühe juhtivama ja mõjukama ala alla peaks kuuluma poliitika. See määrab ära millised teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igalühel teada ja mil määral. Isegi, kui eesmärgid riigi ja üksiku inimese puhul langevad kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid