Gerd Kanter: 15 sammu võiduni Raamat „Gerd Kanter: 15 sammu võiduni“ oli väga põnev ja motiveeriv. Minule isiklikult see raamat väga meeldis ning ma soovitaksin seda kõigile. Raamatus räägiti huvitavalt tema sportlaskarjääri arengust. Peatükk 12. „Tunne sporti“, oli mulle kõige meele lähedasem, kuna viimasel ajal on nii palju uudiseid ja lugusi sportlastest, kes jäävad dopinguga vahele. On hea kuulda et ühele Eesti tipsportlasele ei tule mõttessegi dopingut kasutada. Ka peatükk 13
51,91 400 meetri jooksus. Janek Tombak oli ainuke Eesti rattur, kes põrgukuumuses finisisse jõudis. Andrus Värniku vaim oli medalivõiduks valmis, ometi lõppes võistlus talle suure pettumuse ja kuuenda kohaga. XX taliolümpiamängud, Torino 2006 Andrus Veerpalu ja Kristina Smigun olid meie medali saajad. Suusatajatest said esikümnesse veel Anti Saarepuu, Aivar Rehemaa, Kaspar Kokk ja Jaak Mae. XXIX suveolümpiamängud Peking 2008 Gerd Kanter - maailmameister võttis seisusekohase võidu - neljanda katse tulemus 68.82 andis kindla esikoha ja kulla. Tõnu Endrekson, Jüri Jaanson võitsid meeste paarisaerulisel kahepaadil hõbemedali, 42- aastasele Jaansonile oli see juba kuuendatel olümpiamängudel teiseks olümpiahõbedaks. Märt Israeli olümpiadebüüt lõppes kvalifikatsioonivõistlustel, kokkuvõttes tubli 14. koht. Andres Raja - vigastust trotsinud olümpiadebütant püstitas isikliku rekordi ja sai
Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes. Linnakaevult vee toomine oli Tomi meelest alati vastik töö olnud, kuid nüüd ei tundunud see talle enam nii. Talle meenus, et kaevul oli ikka seltskonda. Valged, mulatid ja neegripoisid ning -tüdrukud ootasid seal alati järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.» Jim raputas pead ja. ütles: «Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata
võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulme ja vastas pärast üsna pikka pausi d'Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult: «Ma ei kõnele teiega, härra.» «Aga mina, mina kõnelen teiega!» karjus noormees, keda see^segu jultumusest ja headest kommetest, viisakusest ja põlgusest oli tasakaalust välja viinud. Tundmatu vaatas teda veel hetke kergelt muiates, eemaldus siis akna juurest, väljus aeglaselt kõrtsist ja jäi seisma hobuse ette, kahe sammu kaugusel d'Artagnanist. Tundmatu rahulikkus ja pilkav ilme kahekordistas akna juurde jäänud kaasvestlejate naerutuju. Nähes tundmatut enda poole tulemas, tõmbas d'Artagnan mõõga ühe jala pikkuselt tupest. «See hobune on või õigemini oli nooruses kindlasti päris kullerkupp,» lisas tundmatu, jätkas alustatud uurimist ja pöördus aknale kogunenud kuulajate poole, ega märganud üldse d'Artagnani ülimat vihasööstu, kuigi ta seisis kuulajate ja võõra aadlimehe vahel.
Aga nende vaatlemisse süvenemiseks polnud tal aega, sest direktori ärevus näis aina kasvavat. ,,Kopfschneider! Kopfschneider!" hüüdis ta korduvalt ikka ägedama häälega. Kui ei tulnud vastust ega ilmunud hüüetavat, tõmbas direktor jällegi Indrekut näpuga ja nüüd avas ta suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid. ,,Minu kannul!" käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. ,,Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!" Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski -- kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas. ,,Ettevaatlikult!" käsutas ta. ,,Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka
Csikszentmihalyi (1991, 1997) kirjeldab kaasatust kui protsessi, kus saavutatakse Career Craft ehk karjääri optimaalne voog. Kaasatud, vooga kaasa minevad inimesed leiutavad ja katsetavad olemise ja tegemise uusi viise, mitte ei sammu mööda hoolikalt paikapandud karjääri- meisterdamine teed. Inimesed, kes ise oma karjääri meisterdamises aktiivselt kaasa löövad, saavad sellest Karjääri arendamise protsessi käsitatakse sageli loogilise, organiseeritud, juhitud ja protsessist tavaliselt ka palju energiat
jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond, säravate silmadega ja naeratava suuga mees oli noor, hoolimata kortsus laubast ja põskedest; seljas vanadusest juba läikiv mustast serzriidest kuub, ligines ta marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda. Uustulnukas astus sammu ligemale: «Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!» See ei kuulnud ikka veel. Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all: «Michel Giborne!» «Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes. «Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter. «Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.» Jupiter hingas kergendatult. «Härrad kodanikud
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
Kõik kommentaarid