Aafrika demograafiline olukord (0)

Aafrika demograafiline olukord
Koostas: Klass: Juhendas:
Pärnu 2012 Musta Mandri rahvastikupilt ning sellest tulenevad probleemid eristuvad mitte üksnes võrdluses arenenud maadega, vaid ka suureneva hulga Kolmanda Maailma riikidega. Teisalt ei tule kõnealust vastandlikkust siiski üle tähtsustada, sest demograafilise arengu seaduspärasused on põhijoontes ühesugused ega sõltu elukeskkonnast, kultuurist, traditsioonidest, religioonist ja paljudest muudest asjaoludest.
Globaalselt jaotub demograafilise ülemineku algus ligi 200- aastasele perioodile, 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi viimase veerandini.1 Esimesena algas see Põhja- ja Lääne-Euroopas ning Põhja-Ameerikas, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul laienes demograafiline murrang Lõuna- ja Ida-Euroopasse, samuti valdavalt eurooplastest rahvastikuga maadesse teistel kontinentidel ( Argentina , Austraalia , Uruguay jt). 20. sajandi esimesel poolel järgnesid paljud Ladina-Ameerika ja mitmed Aasia maad. Aafrikasse jõudis demograafiline moderniseerumine maailmajagudest viimasena.
Nüüdis-Aafrika demograafiline profiil
Aafrika puhul väärib rõhutamist eeskätt ülemineku väga hiline algus. Sündimuse osas saab muutuse kindlatest märkidest ­ pereplaanimise levik ning kõrgema järjekorra sündide sageduse vähenemine ­ kontinendi kui terviku ulatuses rääkida 1980. aastate lõpul, paljude Sahara -taguste riikide puhul aga alles enne aastatuhande vahetust.
2005­2009. aastal ulatus Aafrika keskmine sündimustase 4,6 lapseni naise kohta. Võrdluseks, kogu maailma vastav näitarv oli samal perioodil langenud 2,8 ning Aasias 2,35 lapseni. Kõrget sündimust kannavad eeskätt Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrika maad, kus sündimustase ulatub keskmiselt 5,3­5,7 lapseni. Suhteliselt mõõdukas on sündimus kontinendi põhja- ja lõunaosas, vastavalt 2,9 ja 2,6 last naise kohta. Kõnekas on samuti