20. SAJANDI POLIITILISED KUNSTNIKUD (0)

Kuressaare Ametikool
Disaini õppesuund
20. SAJANDI POLIITILISED KUNSTNIKUD
Juhendaja :
Kuressaare 2015
Iga kunstiteos on poliitiline – otseselt või kaudselt – sest see annab perspektiivi ühiskonnasuhetele. Otsesemalt ennem teist Maailmasõda ja kaudsemalt pärast. Alustades Nõukogude Liidu avangaardkunstnike inimese taandamisest tööliseks kuni Andy Warholi supipurkideni, mis pigem tähistasid kui naeruvääristasid pealesõja Ameerika Ühendriikide tarbijakultuuri või Jackson Pollocki abstraktioonid, mis kuulutasid kunstniku vabadust mitte luua äratuntavaid pildikesi. Olulisemad 20. sajandi poliitilise kunsti teetähised on 1920. aastate Nõukogude Liidu avangard , kahekümnendatest viiekümnendateni elanud Mehhiko muralismi liikumine, kolmekümnendtate USA Tööprotsessi Administratsioon, Pablo Picasso „ Guernica “ (1937). USA skulptor David Smithi antifašistlikud sürrealistmist mõjutatud reljeefide seeria „ Häbi medalid“ (1936-40), mis kujutasid erinevaid sõjakoledusi. Paljud neist võtsid poliitiliselt vasakäärmusliku hoiaku ja viisid kunsti massideni või kritiseerisid ametlikku poliitikat. Paremäärmuslikke vaateid väljendati natsi-ja fašismirežiimi kunstis ja arhitektuuris. Maalid aarja noortest propageerisid Hitleri genotsiidliku unistust „ puhtast “ rahvusest. Itaalia ja Saksamaa ambitsioonikad ja suurejoonelised arhitektuurilised plaanind seostusid Vana-Kreeka ja Vana- Roomaga. 1930.-40. toimus USA kunstike hulgas tuline arutelu, teiste seas Stuart Davis ja Arshile Gorky, kas poliitiline kunst peaks olema kujutatud sirgjoonelist selgesti äratuntavate kujundite abil või kastutada abstraktsioone, mis oleks poliitika poolt mõjutamata. Teine vaade lõpuks valitses suuresti „tänu“ Molotovi-Ribbentropi paktile , mida enamus kunstnikke pidas reetmiseks. Kui varem olid kunstnikud pigem kujutasid positiivselt ühiskonnas toimuvat, siis abstraktsiooniga hakati hetkepoliitikat tugevalt kritiseerima.
Pablo Picasso (1881 – 1973 / kubism ja sürrealism )
Üks Picasso tuntumaid töid – Guernica (1937/Sürrealism) – on ka tema mõjuvaim poliitiline sõja-vastane avaldus, mis on maalitud vahetu reaktsioonina Baskimaa linna Guernica pommitamisele Hispaania natsionalistliku valitsuse soovil Itaalia ja natsi-Saksamaa lennukite poolt Hispaania kodusõjas, mille tagajärjel hukkus ligu 1700 inimest. Maal „Guernica“ kujutab endas sõja tragöödiat ja kannatusi, mida tekitakse eelkõige süütutele tsiviilisikutele. See maal on saanud monumetaalse staatuse, olles igaveseks meeldetuletuseks sõja tragöödiast, sõja-vastasuse ja rahu sümbol. Peale valmimist hakati näidati seda maali üle-maailma, mis aitas tuua rahvusvahelist tähelepanu Hispaania kodusõjale, mis omakorda aitas kaasa sõja lõpetamisele. Kuna poliitika (sh sõdade ja valitsuse) kritiseerimine selgesti äratuntavate illustratsioonidega oleks olnud kahe teraga mõõk ja igasugune partisani tegevus surmaga karistatav , siis oli vaja kasutada sümboleid. Kujutuatud nutvad, karjuvad ja moonutatud inimesed tekitavad emotsionaalset ja moraalset nõrdimust olenemata vaataja taustast . Selle maali avaldaminie Hispaania Pavilionis tekitas veelgi rohkem viha ja vastuhakku natsidele ja Hispaania valitsusele. Aga kuna sellel puudus igasugune otsene viitamine natsidele kui põhilistele süüdlastele, siis pääses Picasso ka partisani süüdustustest. Kuigi olid selleks selged vihjed. Näiteks murtud mõõk surnud mehe käes sümboliseerib rüütellikuse surma. Põlev lamp seda, et pommitamine toimus päeval, leek tähistas plahvatusi. Agoonias hobune süboliseerib Gernica rahvast. Märatsev pull sümboliseerib fašismi rünnakut, pimedust ja jõhkrust. Palju on pulli kritiseeritud, kuna Picasso oli varem kasutanud minotauri (mütoloogiline pool härg pool inimene) kui oma enese ego.
Ben Shahn oli Leedus sündinud USA vasakpoolsete poliitiliste vaadetega kunstik. Ta oli realistliku sotsialismi esindaja, kes töötas ennem teist Maailmasõda ja selle ajal eelnevalt mainitud Tööprotsessi Administratsiooni (WPA) heaks. Peale sõda muutus loominguliselt abstraktsionistiks. Aga praegu ta töös ennem sõda. Kuigi ta tegutses Picassoga samal ajal, siis olid nad loominguliselt (ja ka isiksuselt) 180 kraadi erinevad. Kui Picasso poliitilised loomingud olid valitsust kritiseerivad, siis Shahn, nagu sajad teised USA kunstnikud tol aja töötas valitsuse heaks ja tema looming propagandistlik. Kui Picasso sõnum oli edasi antud abstraktsionistlike ssümbolitega, siis Shahni looming oli sirgjooneliselt illustratiivne ja massidele selgelt arusaadav. Kui Picasso poliitiline looming oli mõjutatud tema kahte kodumaad laastanud sõjast ka natsi-okupatsioonist (teine Prantsusmaa), siis Shahni looming oli mõjutatud lõppevast Suurest Depressioonist ja kutsus inimesi taas uskuma ja tööle.
Ennem Tööprotsessi Administratsiooni heaks tööle hakkamist oli Ben Shahn eelkõige huvitatud skandaalidest ja sotsiaalsest ebaõiglusest. 1930. aastate alguses kogus ta tuntust Dreyfusi afääri maaliseeriatega. Dreyfusi afäär oli poliitiline skandaal Prantsusmaal aastatel 1894–1906.
Eeltoodud kunstikega saab Eestis võrrelda Eeduard Wiiraltit, kes sarnaselt Picassole oli samuti sürrealist. Pilt: Diktaatorid.
Jasper Johns (Sündinud 1930 / Neo-Dada). Vietnami sõja ajal alustas USAs suur ühiskondlik Moratooriumi liikumine. Jasper Johnsilt telliti selle liikumise jaoks poster . Johns oli tuntud oma tööde poolest, kus kasutab USA lippu. Tema tööd olid patriotismi ikooniks. Kuid Moratooriumi jaoks jättis ta omale tuntust toonud lipuvärvid. Ta maalis sõjast mürgitatud lipu, kus asendas punase džunglirohelise kamoflasžiga ja valge surma sümboliseeriva mustaga ning tähistaeva iiveldust tekitava oranžiga. Keskele värvitud valge täpp sümboliseerib kuuliauku. Sellest sai tuntuim sõjavastane sümbol. Kui võrrelda seda tööd Picasso sõjavastase tööga, siis ainsa sarnasusena saab mainida sümbolite kasutamist, kuid siinkohal sarnasused ka lõppevad – nii stiililiselt, kui ka taustaloo poolest. Picasso kasutas sümbolina mütoloogiat ja figuuri, siis John kasutas selgelt äratuntavaid objekte. Nagu ka siin – lipp , kui USA, kamoflaaž ja auk kui sõda. Guernica väljendas võõra vaenlase kurjust oma rahva vastu, siis Johns kritiseeris oma kodumaa imperialistliku kurjust võõra rahva vastu. Kui Picassol oli rõhk pandud üksikisikule. Johns pani rõhu riigile.
Andy Warhol (Pop-Art / 1928-1987). Erinevalt eelevatest kunstnikest ei olnud tema poliitiline looming kuidagi moodi ühiskonnakriitiline, sõja vastane või propagandistlik. Tema poliitilist kunsti on nimetatud mitte-poliitiliseks. Nimelt keskendus Andy Warhol oma poliitilises loomingus kuulsuse ja poliitika piiride hägustumisele, sellele kuidas poliitikud on muutunud populistideks nad ühiskonnas saavutanud diplomaatilise liidri asemel kuulsuse tunnused. Näiteks tema maal Jimmy Carterist (vasakul) oli loodud valimiste eel, et tunduda popp ja seeläbi koguda noorte hääli. Tema maal Hiina liidrist Mao Zedongist oli pühendatud Nixoni ajaloolisele visiidile Hiinasse, kuid sellel puudus igasugune sõnum. Warhol võttis ühedimensioonilise puna-halli meedias levitatud portree, vahettas sellel värvid, andis varjud ja sügavuse. Kuigi Warhol pidas ennast poliitiliselt neutraalseks, siis parempoolne maal Nixonist andis vihje tema parteilisest eelistusest. Nimelt on kujutatud vabariiklaste ebajumalat Nixonit toksilistes toonides ja ajab suust mürgist vahtu. Töö on mõeldud toetamaks demokraatide kandidaati McGovernit.
Eestit esindab popkunsti valdkonnas saarlane Ando Kesküla
Kasutatud allikad

• http://en.wikipedia.org/wiki/Pablo_Picasso
  
• http://www.pablopicasso.org/
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Guernica_%28painting%29
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/The_Weeping_Woman
  
• http://journal.utarts.com/articles.php?id=16&type=paper
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Ben_Shahn
  
• http://www.art-for-a-change.com/vietnam/vietnam.ht m
  
• http://www.smithsonianmag.com/arts-culture/warhols-pop-politics-89185734/?no-ist
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Andy_Warhol
  
• http://www.art.ee