20. sajandi muusikateoste analüüs (0)

„ Carmina Burana“ on Carl Orffi trioloogia „Triumfid“ üks osa. Selle sõnalise osa aluseks on 13. saj pärit käsikiri, mis sisaldab rändajate, üliõpilaste, rändvaimulike, ja linnakodanike luulet ja laule. Kirja on need pandud rahvaladina, vanaprantsuse ja vanas keskülemsaksa keeltes. Laulud on koondatud kolme suurde gruppi: kevade ja looduse ülitamine, vein ja lõbu, armastus. 24 laulu on jaotatud 3 rühma vahel.: nendeks on „ Saatuse - maailma valitseja“; „Kõrtsis“ ja „Armastuse palee “. Kõiki osi ühendab kujutlus pöörlevast saatuse rattast, mida inimesel ei ole võimalik peatada. „Oo, saatus oled muutuv, nagu kuugi, mis alati kasvab või kahaneb. Oled nagu veerev ratas, sinu süütõttu olen ma nüüd kõik kaotanud.“- need värsid on ka aluseks teose proloogile ja epiloogile, mille mõlema nimi on „O, Fortuna “. O Fortuna(„Oo, saatus“) on väga võimsa algusega ja see köidab kuulama kõiki.
„Sõjareekviem“ on Britteni vokaalsümfooniline looming. See om teine peateos ooperi „Peter Grimes“ kõrval. Teos on sõja vastase sõnumiga. „Sõjareekviem“ on suure esitus koosseisuga oratoriaalne suuroopus, kus esitajad (3 solisti, kammerorkester, sega- ja poistekoor , orel ) paigutatakse 3ele eri tasandile saali erinevatesse osadesse. Solistid laulavad tekste , mis kirjeldavad sõjakoledusi. Teisel tasandil lauldakse ladina keelseid reekviemitekste. Kolmandal tasandil laulab poistekoor ladina keeles missatekste, mis kirjeldab pääsemislootust + orel . Helilooja eesmärk polnud sõjaõuduste kirjeldamine, vaid nende eest hoiatamine. Lugu on alguses tasasem ja hiljem läheb aeglaselt tormiliseks ja pööraseks. Lugu on sünge ja draagiline aga ka natuke müstilise aga samas hirmuäratava kõlaga.
„Lindude ärkamine“ on Messiaeni teos, kus avaldub tema panteistlik maailmavaade. Kasutatud on klaverit ja suurt sümfooniaorkestrit. „Tegelasteks“ on 39 Euroopas esinevat lindu , kelle laulule omaseid meloodiaid muusikas kasutakse. Lugu kuulates on arussada et helilooja on lindudehääli eeldööks põhjalikult uurinud. Lugu on väga kõrgetel nootitel ja see mind ka natuke häirib. Väga huvitav on see, milliseid häälisaab jäliendada sümfooniaorkestrit ja klaverit kasutades.
Jazz muusika võidukäik toimus Ims järgnenud perioodil. Väga mitmed kuulsad jazz- muusikud kolisid jazz´i sünnikohta New Yorki Harlemisse. Sellele tekkisid ka uued suunad mis jõudsid välja ka George Gershwini loomingusse. Ta oli esimene kes ühendas jazzi sümfooniaga. Esimeseks teoseks oli 1924 a valminud „ Rhapsody in Blue“, mis oli mõeldud klaverile ja sümfooniaorkestrile. Teos tegi George Greshwinile maailmakuulsusaks. „Rhapsody in Blue“ algab rahulikult ja on lõõgastav. Vahel tuleb kiiremaid ja ärksamaid hetki, kuid peagi kõlab jälle hea, mahe , rahulik muusika.
John Cage ´i teostest sai kõige kuulsamaks „4`33`“ . See on ühtlasi tema kõige radikaalsem teos . Teos on väga eriline: tähtis ei ole, mis instrumenti muusik mängib, kuna teost tegelikkuses ei esitatagi. Muusik tuleb lavale, istub instrumendi taha ning on täielikus vaikuses 4 minutit ja 33 sekundit ning see järel lahkub . Selle teose mõte seisneb selles, et õige kõlapilt kujuneb saalist kostvatest helidest. Autor oli selle idee saanud käies Harvardi ülikooli akustikakambris, kus oli üleval Rauschenbergi üleni valgeks võõbatud maal. Maal oli isoleeritud ümbritsevast maailmast ning ka helidest. Seal olles avastas ta ei täielikku vaikus ei olegi olemas. Minu arvamuse kohaselt ei saaseda teoseks nimetada. Kuid samas on see väga orginaalne idee ja väga huvitav oleks seda ühe korra ka ise tunnetada.