1944 (0)

„1944“
Analüüs
Film algas suure pauguga, ehmatusega tõmbas see vaatajad otse Sinimägedele. Enne kui vaatajana jõudsin uue kohaga harjuda, hakkas tõsine lahing pihta. Väga ootamatult olin justkui ise lahingus. Lahingutseenid ning heli olid viidud perfektsuseni, kaameratöö oli lihtsalt super. Teatrilavalt tuntud noored näitlejad täitsid rolle nagu valatult. Sõda oli usutav ja hirmutekitav. Jäin mõtlema, kust nii palju sõitvaid tanke kokku saadi, küllap tugev oli mänedžeritöö.
Lahingutseenide vahele jäid mõned dialoogid ning hingetõmbehetked, mis lasid vaatajal seljatoele vajuda. Pinge kadus vast liigseltki ära, näis nagu sõda kadus vahepeal ära. Dialoogid olid lakoonilised ning üsna ootuspärased. Puudu polnud ka sõjafilmidest ammutuntud klišeelised kurvad lähedasele kirjutamised, vendadest sõdurid, kellest mingi hetk üks ilmselt surma saab, prillidega piripill ning valitseja pilkamine. Kõik sõjafilmi komponendid olid koolipoisiliku täpsusega sisse kirjutatud. Puudu polnud ka kergest huumorist, mis muige näole tooks. Jäin mõtlema, kust nii palju viina poisid koguaeg said, küllap oli tugev mänedžeritöö.
Poolelt filmilt, neutraalsuse huvides, vahetus vaatepunkt. Saksa vormist mindi punaarmee vormile. Vahetus toimus sujuvalt, kuid paraja üllatusmomendiga. Stseen tõi oskuslikult üles filmi põhiprobleemi, kuidas eestlased tahtes võidelda vaenlasega, võitlesid üksteisega. Tahtes isesisvust, aitasid kehtestada võõrvõimu. Peategelasena tõusis esile kiri. Kirja omaniku tapja toimetas patulunastusena selle ka kohale. Kuna punavormis kirja edastaja oli kena mees ning kirja saaja ilus naine, siis loomulikult tõusis esile armuleek. Klišee, mida pärjas veel juhuslik fakt, et naise venna tapja oli veel ka naise pere kogemata küüditanud. Jäin mõtlema, kust nii palju paha ühele süütule näivale tegelaskujule peale sai määrida , küllap oli tugev mänedžeritöö.
Klišeedest pakataval sõjafilmil ei puudunud ka kaasaskäivad kergemad möödapanekud. Sinimägede kaevikud olid kahtlaselt heas seisukorras arvestades tohutut raketirahe, mis oleks pidanud selle lööma mässavaks mereks. Lahing, kus vahetus vaatenurk saksa armeelt punaarmeele oli tegelikuses kordades võimsam ning Gulagi ähvardus tundus antud aja kontekstis kohatu, arvestades fakti, et sel ajal ei tuntud sunnitöölaagrit veel nimega Gulag. Need pisivead häirima ei jäänud, see eest jäi filmi lõppedes veidi tühi tunne sisse, kuna linateos hoidus liigselt võtmaks seisukohti. Puudus kindel sõnum. Vajaka jäi psühholoogilisest analüüsist ning sügavusest. Jäin mõtlema, kust nii palju meelekindlust leiti, et mitte liigselt nõukogude võimu mustata, küllap oli tugev mänedžeritöö.
Oodates „Mandariinide“ tasemel vaimutoitu, pidin paraku selles filmis pettuma. Tegu oli kergete USA kallutustega ainult eestlastele arusaadava sõjafilmiga. Mürtsust ning kärtsust puudu ei jäänud. Julgelt võin väita, et sõjastseenid, mida filmis kajastati , olid parimad eesti filmiajaloos . Tehniline pool oli laitmatu. Üldmulje filmist oli positiivne - kõik oli põhimõtteliselt olemas, mis olema pidi. Eesti filmiklassikat alatiselt vaevanud rahapuuduski ei paistnud liigselt välja. Jäin mõtlema, kust nii palju toetusi saadi, küllap oli tugev mänedžeritöö.