septembri või oktoobrini, kuid võib toimuda ka kevadel jää all. Fütoplanktoni primaarproduktsiooni arv-väärtuste alusel kuulub Võrtsjärv hüpereutroofsete järvede hulka ja biogeensed ühendid ei piira vetikate kasvu ka südasuvel. Zooblanktonite eluiga on lühike ning zooblanktoni biomass madal. Tähtsal kohal on zooblanktonis keriloomad ja väikesed koorikloomad. Kadunud on mitmed varem esinenud vähetoitelisi veekogusid eelistavad zooblankterid. Tagasihoidlik on ka zoobentose hulk. Võrtsjärv on fütoplanktoni järv kus suurtaimestliku osatätsus primaarses produktsioonis on tühine. Suurtaimed katavad ligikaudu 15% järve pindalast ja üldse on sealt leitud kuni 81 liiki järve- ja sootaimi. Kõige rohkem suurtaimi on järve lõunaosas ja tuulevarjulistes lahtedes. Levinuim kaldaveetaim on pilliroog. Veesisesed taimed on laialt levinud, neist tähtsaimad on kaelus-penikeel ja tähkjas vesikuusk.
Sellest peale on siinse zooplanktoni hulgas ka tema vastseid. Teiste zooplanktonite rühmadega võrreldes on rändkarbi vastsete osakaal zooplanktonis tühine. Arvukusest moodustasid nad 2-3%, biomassist 1%. Neid leidus ainult soojal ajal, peamiselt juunist septembrini. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.5 Põhjaloomastik Põhjasette sees ja pinnal, aga ka järvepõhjas olevatel esemetel ja veetaimedel elavad selgrootud loomad moodustavad järve zoobentose ehk põhjaloomastiku. Peipsis nagu enamikus teisteski Eesti järvedes on seni hästi uuritud vaid makrozoobentost ehk suuremaid põhjaloomi, pikkusega üle 1-2 mm, keda võib ka palja silmaga näha. Peipsi põhjaloomastikus on seni teada ligi 500 liiki. Vormirohkeimad rühmad on Chironomidae (111liiki), Mollusca (83 liiki) ja Oligochaeta (59 liiki). Need on ka kõige ohtramalt esindatud. Peipsi on põhjaloomastiku poolest rikas veekogu. Põhja-Euroopa suurjärvede hulgas
1995-1997 ühenduse Läänemere Bioloogid president. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 338) Arvi Järvekülg (27. detsember 1929- 4.novenmber 2002) ...Eesti hüdrobioloog ja zooloog. 1954 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli. Ta uuris 1952- 1959 jõevähi bioloogiat, haigusi ja parasiite, Eesti vähimajandust ning Eesti sisevete varem tundmata karpvähiliste faunat ja ökoloogiat. 1959-1959 tegi Läänemere idaosas suureulatuslikke zoobentose uuringuid. Ta on tegelenud veekogude reostamise, bioindikatsiooni ja eutrofeerumisega. Järvekülg on uurinud ka Eesti jõgede põhjaloomastiku. Ta on Soome lahe kaitse rahvusvaheline ekspert. [Teadus 1 A-Ki. Eesti teaduse biograafiline leksikon. Eesti entsüklopeediakirjastus Tallinn, 2000] (lk. 486) Juhan Aul (aastani 1931 Juhan Klein; 15. oktoober 1897- 29.august 1994) Aul oli Eesti eugeenik, antropoloog ja zooloog. Õppis Taali ministeeriumikoolis ja Pärnu
ja niiskes keskkonnas arenevaid seeni. 4. Kukrikud- Gyrinus sp. 5. Kollaserv ujur- dytiscus marginalis: · Suurimad mageveekogude mardikad · 25-35mm pikad · Vee ülakihti tulevad hingama · Sukelduvad helendav õhumull kattetiibade all kaasas. Bentos- veekogu põhjaelustik: · Ökoloogiliselt koosseisult väga mitmekesine · Zoobentose rühmadeks on: - Putukate vastsed - Protistid- juurjalgsed ja ripsloomad - Käsnad - Sammalloomad - Rõngussid - Lameussid - Vähid - Limused Surusääsklased e hironomiidid.
Esimene kujutab endast kinnitunud ripsmete kompleksi. Mälumikuks nim. seedeelundkonna eesmist laienenud osa e neelu. Eluviis: kohastunud mitmesuguste elutingimustega; paljud on kohastunud eluga paikades, kus vett leidub vaid ajutiselt. Suurem osa neist elab siiski mageveekogudes, meres leidub neid vähe. 89. Makrobentos, meiobentos ja "megabentos" Eesti järvedes ja jõgedes: mõisted, suurusjärk, näiteid Makro- ja meiobentos on põhjaloomastiku e zoobentose osad; makrobentos- loomad on palja silmaga hästi nähtavad (putukad, limused, kõrgemad vähid, rõngussid jne.). Meiobentose loomad on pisemad, submikroskoopilised, nagu karpvähid, rullikulised, keriloomad, ümarussid jne., aga ka makrobentose loomade noored, alles pisikesed isendid. Samuti planktonisse kuuluvad loomad, näiteks sõudikulised, kui nad ajutiselt põhjas viibivad. Megabentos- selle all mõeldakse suurte limuste rühma, nt karbid, ematigu ning
zooplankton liigivaene. 1. Ainuraksed ripsloomad ehk infuusorid. Levinud peam. Magevetes. 2. Ainuõõssed vähe like: meduus, meririst, meriseen ja meritikker. 3. Keriloomad ehk rotaatorid 4. Vesikirbulised ehk kladotseerid. 5. Aerjalalised ehk kopepoodid. 6. Harjaslõugsed väikese pikliku kehaga väga liikuvad planktilised loomad. LÄÄNEMERE PÕHJALOOMASTIK Mere oõhjaloomastiku ehk zoobentose moodustavad kõik loomad, kelle elupaigaks on merepõhi. Siia kuulub esindajaid väga paljudest loomarühmadest: ainuraksed, käsnad, ainuõõssed, mitmesugused ussid, koorikloomad, ämblikulaadsed, putukate vastseid, sammalloomi, okasnahsed, poolkeeliksid ja isegi selgroogsed-kalad. Üsna mitmekesised on põhjaloomastiku-organismid ka oma eluviisi poolest. Näiteks esineb nende hulgas : 1. ujuvorme, kes enamasti ujuvad põhjalähedastes veekihtidest ja laskuvad
takistamatult, vastupidiselt soolasele veele, mille teekonnal Põhjamerest on takistuseks mitmeid veealuseid barjääre. Nendest faktidest lähtudes on võimalik uurida soolsuse gradienti mööda Läänemerd (lühiülevaade toodud Martin et al., 2006). See, et Läänemeri on suhteliselt liigivaene, ei tähenda seda, et seal elaks vähe isendeid. Vastupidi, Läänemeres on suur isendite hulk ja biomass, kuigi enamik isendeid elab oma soolsus-taluvuse piiril. Juba esimesed uurimused zoobentose mitmekesisuse kohta 1942. aastal Adolf Remane'i poolt näitasid liikide sõltuvust soolsusest. Kattegat'i väinas elab palju liike, kes on kohastunud eluks soolases vees, kuid liikudes mööda Läänemerd idapoole, väheneb selliste liikide arvukus väga kiiresti. Mitmed olulised soolases merevees elavad liigid ei ole Läänemeres esindatud. Praegused Läänemere bioloogilised kooslused on tekkinud küllaltki lühikese perioodi vältel ning see on üks tõenäolisemaid
hooghännaline Kiililised – taimestikurikastes väikeveekogudes on massilised perekonna kõrsiklane vastseid (kõrsiklane, tondihobu, liidrik, seenliidrik, pisiliidrik, vesikiil, hiigelkiil). Väga mitmesugust tüüpi veekogudes elavad perekonna liidrik 6 liigi, perekonna somatochlora 3 liigi, perekonna sinikiil 2 liigi, samuti pigiliidriku ja punasilm-liidriku vastseid. Kiililiste vastsed moodustavad paljudes veekogudes olulise osa zoobentose biomassist. Lutikalised – väga mitmesugustes veekogudes esinevad arvukalt sõudu ja selgsõudur Seisvates veekogudes on tavalised vesihark ja pisisõudur ning perekonna vesivaksik liigid. Mardikalised – väga mitmesugustes veekogudes elavad perekond ujur liigid – vesitriinu, vesilane, kukrik, tõmmuujur, kollaserv-ujur. Suurtiivaliste seltsi kuuluva loidtiiva vastsed on järvedes võrdlemisi tavalised.
annaabi.ee 
