Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Yves Jamiaque „Härra Amilcar“ retsensioon (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
RETSENSIOON
  • Yves Jamiaque „Härra Amilcar“


    Käisin 26. oktoobril Tartu Vanemuise teatris vaatamas näidendit „Härra Amilcar“. Lavastajaks oli Heiti Pakk, kes on öelnud etenduse komöödia liigiks „halenaljakaks“. Kuigi „Härra Amilcar“ oli kirjutatud Yves Jamiaque poolt juba 1975. aastal tunduvad teemad üsna tänapäevased.
    Näidend räägib mehest nimega Alexandre Amilcar, kes on küll päris jõukas, kuid ei oma lähisuhteid. Alexandre üritab rentida omale perekonna ning lõpuks see peaaegu saabki ta pereks , kuid lõppeb püandiga, kus härra Amilcar kaotab peaaegu kõik. Samal ajal arenevad kõrvalosatäitjate elud hoopis teises suunas.
    Lavastaja suutis kokku panna näidendi, mis paneb tõsiselt mõtlema. Võibolla seetõttu, et lavastaja on psühholoog. Tüki põhimõte oli, et kui keegi peaks kunagi tulema nii jabura idee peale, et raha eest perekond soetada ja need nõudmised viimase piirini viia, siis mis selle tagajärjed oleks.
    Kõige paremini jäi meelde Ott Sepp Paulo rollis, kuna talle oli järjekordselt antud roll, mis paneb naerma. Kus iganes Ott Sepp on mänginud, olen naerma pahvatanud. Seetõttu kaldun arvama, et asi on inimesese meisterlikuses. Siin näidendis ta peegeldas tšiklimehe elustiili ning hiljem segaduses džentelmeni. Mulle meeldis, et tšiklimeest mängis ta üpris stereotüüpselt ning paisutas ülegi nahkpükse kandvate meeste käitumist ning mõtteviisi. Teises pooles suutis ta säilitada oma teatud kohmetuse, samal ajal kandes ülikonda. Kahjuks oli tema osa üpris lühike.
    Peaosa mänginud Jüri Lumiste kehastas meeleheitlikut raamatupidajat, kes vahete-vahel ajas hirmu nahka, sest oma „Mina maksan, mina saan.“ olemuse ja äkiliste vihapursete tõttu jättis meeleheitlikult haavatud mulje. Väga köitvaks sai rollist välja tulemine, mis väljendus selles, et näidendi sisesest näidendist tuldi hetkeks välja ning kiideti, laideti, eluteatri üle. Lumiste näitemäng läks täppi, sest Alexandre Amilcar'i ego oli sama suur, kui ta rahakott ning Lumiste näitas seda ka hästi välja. Olles kiireloomuline ning range, nagu peab üks rikkurist raamatupidaja olema.
    Riho Kütsari roll kunstnikuna ning loomult rõõmsameelse, kuid samas abi vajaja sõbrana oli üsna huvitav, sest jättis väga reaalse mulje, olles üks hetk kunstnik ja pärast seda sõber, kes samas varjutab tema kunstniku isiksust. Kui muidu näiteks kooliteatris näideldakse, siis on tihti tunda vastava inimese isiksus tema liigutustes ja sõnakasutuses. Siin pidid Riho Kütsar, Liisa Pulk , Marika Barabanštšikova ja Jüri Lumiste näitama oma teises rollis algset isiksust, mis muutis etenduse minu jaoks väga huvitavaks.
    Lavakujundus muutus tihti, kuid põhiplaanis oli lava ülal valge riie, kuhu näidati projektoriga pilved, ühel pool lava oli väike ruum, kus valmistuti ette härra Amilcari jaoks korraldatud elu teatriks ning teisel pool lava oli Alexandre elutuba, mis oli sisustatud mõne tooliga. Kõige meeldejäävamaks eriefektiks oli kindlasti Riho Kütsar kuulsust kogunud kunstniku rollis, kus temast tehti intervjuu , mida filmiti laval ja näidati läbi projektori suurele ekraanile, samal ajal vaatas Alexandre renditud pere seda televiisorist ning kommenteeris pildilt näidatut.
    Kunstnikuna töötas Maarja Meeru. Kostüümid tundusid tänapäevased ning jätsid jõuka mulje. Ott Sepa mootorrattakiiver oli kaasaegne, kuid kui oleks tahetud rõhutada, et „Härra Amilcar“ on kirjandusena vanem, siis oleks antud talle ka vanem kiiver .
    Valgustusega said väga hästi hakkama Siim Allas ja Andres Sarv . Kõige paremini jäi meelde algus, sest rõhutati salapäralikkust ning meenutas detektiivifilmi. Pärast iga lõiku, kui toimus olustiku muutus, kostis kõlaritest prantsuseteemaline muusika ning tuled kustusid. Eesriiet ette ei tõmmatud kunagi.
    Läksin vaatama komöödiat, kuid tuli välja, et nägin hoopis koomilist draamat , mis käskis pea tööle panna ning sügavuti kaasa mõelda. Näidend oli huvitav, sest lavastuse poolest ei suuda ma sellele mingit võrdlust leida ja muutusi etenduses toimus pidevalt. Üritati lahendada ühte elu põhiprobleemi väga ebatavalisel moel. Samas tundusid tegelased üpris stereotüüpsed, mis tegigi minu arust sellest tragöödiast komöödia.
  • Yves Jamiaque-Härra Amilcar-retsensioon #1 Yves Jamiaque-Härra Amilcar-retsensioon #2
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-02-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Jouzaa Õppematerjali autor
    Retsensioon 2011 aastal Vanemuise teatris näidatud tragikomöödia "Härra Amilcar" kohta.

    Sarnased õppematerjalid

    V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
    0
    docx

    V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

    «Tema jah,» vastasid kõik teised, «tema ise, rektor Thibaut.» See oli tõesti rektor koos kõigi ülikooli aukandjatega, kes pidulikus rongis suursaatkonnale vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus. «Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!» 15 «Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma j täringud jättis?» «Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2

    Kirjandus
    Kirjanduse eksami piletid
    53
    doc

    Kirjanduse eksami piletid

    Peale kindrali ja tema proua tutvus vürst seal ka nende kolme võluva ja äärmiselt ilusa tütrega: Aleksandra, Adelaida ja Aglajaga. Viimane nimetatuist rabas vürsti oma iluga, kuigi veidi vähem, kui eelnevalt kindrali kabinetis nähtud Nastasja Filippovna pilt. Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isa eest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatsini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast. Ta arvas, et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma. Pärast Jepatsinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud

    Kirjandus
    Suuline exam
    69
    doc

    Suuline exam

    1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal

    Kirjandus
    12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
    112
    doc

    12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused

    Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd

    Kirjandus



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun