peale restoranimenüüde ning televiisorikavade. Siinsamas Eestiski on viimasel kümnendil ilmunud palju luulet ja proosat uute ning väga huvitavate kirjanikuhakatiste sulest. Üks mulle isiklikult enim silma jäänud luuletaja on Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet. Luulekarjääri algul kirjutas Wimberg (kes seda pseudonüümi juba seitsmendast-kaheksandast klassist saadik kasutanud) peamiselt lastele, kuid hiljuti avaldas mees oma kolmanda luulekogu ,,Wabastatud Wärsid". Wimbergi luule on lihtne ja eestlastele omane. Wimberg armastab kirjutada kõigest, mis tema ümber on on ta ennast isegi nimetanud lootusetuks grafomaaniks. Wimberg on kriitikutes kutsunud esile vastakaid arvamusi. Paljud, eriti Berk Vaher, on arvamusel, et Wimberg on liialt naiivne ning ,,täiskasvanute luule" kirjutamise asemel oleks pidanud jääma lasteluuletuste juurde. Kuid miks ei või luule olla naiivne?
....................................................................................2 SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 3 1.Eluloost.................................................................................................................................... 3 2.Millest nimi Wimberg tuli?......................................................................................................3 3.Wimbergi loomingust.............................................................................................................. 4 4.Wimbergi keeleuuendustest..................................................................................................... 5 5.Anu ja Mihkel.......................................................................................................................... 7 6.Õhtu lakas............................................................................................
Töötanud ka Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetajana aastail 2001-2007. On ka olnud kirjastuses Tänapäev 2007 aastal. 2008 aastast on ta vabakutseline kirjanik. Aastail 2002- 2005 kirjutas stsenaariumi ETV lastesarjale "Buratiino tegutseb jälle" ning on aasta parim stsenarist 2004. Kahetuhande kuuenda aasta sügisest "Saame kokku Tomi juures" stsenarist, koos Jaanus Vaiksooga. Tõlkis ETV-le BBC lastesarja "Tweenie-põngerjad". Wimbergi luulekogudes "Maaaraamat" ja "Kärppsed", mis ilmus aastal 2006, annab samuti tooni autobiograafiline aines, "Maaaraamatus" eelkõige luulevormi valatud meenutused maa- ja külaelust, teises ka linnaelust. "Buratino laulud" sisaldab ETV lastesarjale "Buratino tegutseb jälle" kirjutatud laulutekste, raamatu teises pooles on toodud ka Taunu Aintsi noodid. "Põngerjate laulud" (2006) on mahukas valik "Tweenie-põngerjate" jaoks tõlgitud-mugandatud-kirjutatud laulutekstidest.
Korrektne kirjakeel on normiga piiritletud ja see on Õigekeelsussõnaraamatu kirjakeel. Kõrgema astme kirjakeel on selle maa või riigi kapital. Kuid normid ei ole kohustuslikud meie isikliku igapäeva elu kohta, suhtluskeele, kunsti ja ilukirjanduse vallas. Seal saab kasutada murdesõnu, slängi ja isegi vandesõnu. (1, Laurisaar Riho) Võin omaltpoolt tuua näite ilukirjandusest, kus kirjanik tahtlikult eirab keeleseadusi ja kirjutab teksti häälduse järgi (näit. Wimbergi luulekogu ,,Kärppsed", ,,Maaaraamat", samuti ,,Lipamäe" tekst). Oma ilukirjanduslikes teostes kasutab Jaak Urmet (Wimberg) isikupärast uuenduslikku keelt, millele on omane k, p, t kirjutamine topelt kolmandavältelistes sõnades. See on mäng keelega. Autor ise on keelenormidega hästi kursis, olles põhikooli kirjandusõpikute üks autoritest ja teinud mitmeid aastaid kirjandustoimetaja tööd. Loodetavasti saavad lapsed tema raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb pisut vigurit
Korrektne kirjakeel on normiga piiritletud ja see on Õigekeelsussõnaraamatu kirjakeel. Kõrgema astme kirjakeel on selle maa või riigi kapital. Kuid normid ei ole kohustuslikud meie isikliku igapäeva elu kohta, suhtluskeele, kunsti ja ilukirjanduse vallas. Seal saab kasutada murdesõnu, slängi ja isegi vandesõnu. (1, Laurisaar Riho) Võin omaltpoolt tuua näite ilukirjandusest, kus kirjanik tahtlikult eirab keeleseadusi ja kirjutab teksti häälduse järgi (näit. Wimbergi luulekogu „Kärppsed“, „Maaaraamat“, samuti „Lipamäe“ tekst). Oma ilukirjanduslikes teostes kasutab Jaak Urmet (Wimberg) isikupärast uuenduslikku keelt, millele on omane k, p, t kirjutamine topelt kolmandavältelistes sõnades. See on mäng keelega. Autor ise on keelenormidega hästi kursis, olles põhikooli kirjandusõpikute üks autoritest ja teinud mitmeid aastaid kirjandustoimetaja tööd. Loodetavasti saavad lapsed tema raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb pisut
(vokaalide kordus sõna algul) ja riim . Kordused on ka refrään ja parallelism. Stiilivõttena esineb kordust rohkesti luules ja folklooris. Luules kasutatakse sageli tunderõhulisi sõna- või värsikordusi mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu (Teele, teele kurekesed...-F.Kuhlbars).Muinasjuttudele on iseloomulikud eepilised kordused (kolm venda, kolm takistust vms) Lasteluule traditsioonilised teemad ja kunstilised võimalused Ernst Enno, Elle Niit ja Wimbergi näitel: Lasteluule traditsioonilised teemad on uneluuletused, luuletused aastaaegadest, igapäeva toimingute kajastamine ( nt. Wimbergi "Poeskäik"). Ernst Enno- luuletuse kunstilised võimalused on lõppriim, kordus, rütm, tegelane (Tipa, " Tipa-tapa hällilaul"). Ellen Niit luuletuse kunstilised võimalused on lõppriim, rütm, tegelane on kärbes ("Kärbes kiigub kõrre peal, Ellen Niit). Kõigis luuletusest ei ole tegelasi.
Üheks mõistatuslikumaks ja olulisemaks raamatuks peab Mare Müürsepp „Kadunud lapsepõlve saladusi“. Uus nähtus on lastekirjanduse tihe seos televisiooniga, kus lasteraamatute põhjal valmivad multifilmid. Nagu näiteks: Janno Põldma „Lepatriinude jõulud” (2002) ja Andrus Kiviräha Lotte-lood - „Lotte reis Lõunamaale” (2002), „Leiutajateküla Lotte” (2006) ning „Limpa ja mereröövlid” (2004). Valliku Anni-lugudel põhineb film „Kuhu põgenevad hinged?”. Ka Wimbergi köitvast luuleloomingust on esmaettekande saanud televisioonis („Buratino laulud”, 2005; „Põngerjate laulud”, 2006). Noorteraamatute ja lastekirjanduse uueks jooneks on saanud sarjalisus: Aino Perviku Paula- sari (alates 2001) ja Tirilinna lood (alates 2009). Tõstavad esile lasteluuletajaid: Heiki Vilep ( „Tere!” 2002; „Minu laul” 2003; „Tahaksin olla” 2005; „Katus sõidab” 2007) ja Ilmar Trull („Iseloomuga loom”, 2005; „Musta kassi mumba”,
kestma? „ Eesti Kultuurilehest „Sirp“. See artikel annab meile mõistmine, miks on vaja meile noortekirjandus ja miks ta peab meelde jäätma. Noortekirjandus valmistab noori ette täiskasvanueluks, anda võimalikke juhiseid ja käitumismalle keeruliste olukordadega. Esimesed sõnad raamatutest jutustab Ilona Martson (kirjutas Olga Uvarova) Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja ütles, et praegu mäletatakse Aino Perviku Paula-sarja, Wimbergi sõnu Buratino-lauludele, Andrus Kiviräha „Limpat ja mereröövleid”, „Leiutajateküla Lottet” ja „Kakat ja kevadet” ning Kristiina Kassi „Petra lugusid” ja „Samueli võlupatja”. Ilona Martson jutustab, et koolist jäävad kindlasti meelde aabitsad ja muidugi ei saa unustada Leelo Tunglast „Seltsimees laps” ning „Samet ja saepuru”. Ilona soovitas meile lugeda Aino Pervikut, sest ta arvab, et ta on meie rahvuslik aare
annaabi.ee 
