Wilde, vaieldamatu geenius (0)

NÄDALA RAAMAT: Barbara Belford. "Oscar Wilde . Vaieldamatu geenius "

Autor: Tiina Kaalep (25.05.2003)
Tõlkinud Jaanus Õunpuu
Tänapäev, 348 lk
Pole kahtlust, et Wilde'i kuju Tartus saab selle raamatu läbilugemise järel teise tähenduse. Kahemõttelise, ütleme siis nii.
Ja ma ei tea, kas selle raamatu värskelt läbilugenud ema ikka tahab Wilde'i kõrvale oma ilmasüüta poisslast istuma panna.
Oscar Wilde juhtus elama ikka väga jäigal ajal. Ega ta pühak polnud, elas krooniliselt võlgu, valetas mõnuga, solvas seda nautides, jõi (ent kandis tähelepanuväärivalt hästi), aga kurjategija tänapäevases tähenduses ta ei ole. Kõik poisid, kellega ta hullas, olid siiski täisealised ja tahtsid ise Wilde'ga hullata. Nii et ajal, kui mitmes Euroopa riigis on seadustatud homoabielud, on üsna imelik lugeda argumente, mis kirjanik Wilde'i üle-eelmise sajandi lõpul vanglasse viisid.
Wilde sai oma kirjanikukuulsuse tipul olles kaks aastat kõige karmimat türmi ja üksnes selle eest, et  armastas mitte naisi, vaid mehi. Vanglaväravast väljas, lahkus Wilde loetud tundide jooksul Inglismaalt ja hääbus seejärel kiiresti nii kirjaniku, armastaja kui seltskonnategelasena.
Ameeriklannast autor on olnud keerulises ja delikaatses olukorras. Talle on materjale raamatu tegemiseks lubanud nii Wilde'i õpetlasest pojapoeg kui Wilde'i armastatu Alfred Douglase testamenditäitja. Kumbagi ei saanud seega kujutada liiga värvikalt, sest tundub, et võitlus selle eest, kumb suguvõsa oli konfliktis näotum pool, kestab ikka veel. Omal kombel üritab autor oma allikatele siiski vastu tulla.
Tundub, et Wilde'i perekond on andnud autorile kaasa soovi, et hävitataks nii kaua elus püsinud legend kirjaniku süüfilisest. Harukordsetesse meditsiinilistesse üksikasjadesse takerduv autor püüab meile öelda, et nii see küll ei olnud. Et oli entsefaliitiline meningiit ja et kirjaniku keha ei lõhkenud surivoodil. Et oli palju sümptomeid, mis süfiliitikul peaks olema, aga Wilde'l puudusid. Üsna tülgastav lugeda.
Teine soov on tulnud ilmselt Douglaste poolelt. Selle soovi täitmise nimel kirjeldatakse kerglast Alfred Douglast mitte suhte initsiaatori, vaid kurja geeniuse ohvrina.
Raamatu kõige  ebahuvitavam osa on oponeerimine Wilde'i teiste biograafidega, kelle töid me ei tunne. Huvitavad on elustiili kirjeldused ja segane inimsuhete pundar, mis saadab Wilde'i kuni kurvavõitu lõpuni eksiilis.
Wilde oli geenius, vähemalt oli ta selles ise kindel ja tundub, et nii ka ta lähikondsed. Tuleb tunnustada, et tal õnnestus oma sarmiga publikut rabada isegi kehvas vormis olles. Prantsuse hotellipidaja Dupoirier, kes lasi Wilde'l viimased kuusteist kuud tasuta oma hotellis elada, ei teadnud ta teostest väidetavalt midagi, aga tasus ta võlad ja päästis varanatukese konfiskeerimisest. Tagantjärele seletatakse tema lahkust Wilde isiku veetlusega.
Ja hoolimata arrogantsist ja liiderlikust olemisest tuleb see dorianlik veetlus välja ka sellest raamatust. Kirjeldatakse inimest, kes nägi selgemalt ja kaugemale ning lubas enesele rohkem kui teised. Kas lugeja tema teoseid lugedes neid nüüd rohkem naudib, on iseküsimus.