püsinud legend kirjaniku süüfilisest. Harukordsetesse meditsiinilistesse üksikasjadesse takerduv autor püüab meile öelda, et nii see küll ei olnud. Et oli entsefaliitiline meningiit ja et kirjaniku keha ei lõhkenud surivoodil. Et oli palju sümptomeid, mis süfiliitikul peaks olema, aga Wilde'l puudusid. Üsna tülgastav lugeda. Teine soov on tulnud ilmselt Douglaste poolelt. Selle soovi täitmise nimel kirjeldatakse kerglast Alfred Douglast mitte suhte initsiaatori, vaid kurja geeniuse ohvrina. Raamatu kõige ebahuvitavam osa on oponeerimine Wilde'i teiste biograafidega, kelle töid me ei tunne. Huvitavad on elustiili kirjeldused ja segane inimsuhete pundar, mis saadab Wilde'i kuni kurvavõitu lõpuni eksiilis. Wilde oli geenius, vähemalt oli ta selles ise kindel ja tundub, et nii ka ta lähikondsed. Tuleb tunnustada, et tal õnnestus oma sarmiga publikut rabada isegi kehvas vormis olles.
tagasitee terve mõistuse juurde. Jõledast elust meeleheitele viiduna, Lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed ja tapab niimoodi iseenda. Teenrid leiavad põrandalt peaaegu tundmatuseni moondunud, närtsinud, kortsus ja eemaltõukava näoga isanda laiba, seinal aga särab vigastamata portree nooruse võrratus ilus. Varsti pärast oma ainukese romaani lõpetamist õppis Oscar Wilde tundma noort, erakordselt hea väljanägemisega lord Alfred Douglast, kellest sai tema Dorian. Varsti sidus neid kirglik kiindumus. Nagu Graygi elas Wilde Douglasega kaksikelu, olles kõrgemas seltskonnas hiilgav võõrustaja ja külastades samal ajal salaja oopiumiurkaid ja meestebordelle. Tollal peeti homoseksualismi kuriteoks ja suhete salajas hoidmine oli iseenesestmõistetav. Wilde sellest tavast aga kinni ei pidanud. Talle meeldis provotseerida. Ja ta ei suutnud uskuda, et Londoni kõrgkiht, kes teda vaimukate näidendite pärast jumaldas, loobuks teda
terve mõistuse juurde. Jõledast elust meeleheitele viiduna, Lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed ja tapab niimoodi iseenda. Teenrid leiavad põrandalt peaaegu tundmatuseni moondunud, närtsinud, kortsus ja eemaltõukava näoga isanda laiba, seinal aga särab vigastamata portree nooruse võrratus ilus. Varsti pärast oma ainukese romaani lõpetamist õppis Oscar Wilde tundma noort, erakordselt hea väljanägemisega lord Alfred Douglast, kellest sai tema Dorian. Varsti sidus neid kirglik kiindumus. Nagu Graygi elas Wilde Douglasega kaksikelu, olles kõrgemas seltskonnas hiilgav võõrustaja ja külastades samal ajal salaja oopiumiurkaid ja meestebordelle. Tollal peeti homoseksualismi kuriteoks ja suhete salajas hoidmine oli iseenesestmõistetav. Wilde sellest tavast aga kinni ei pidanud. Talle meeldis provotseerida. Ja ta ei suutnud uskuda, et Londoni kõrgkiht, kes teda
leiab tagasitee terve mõistuse juurde. Jõledast elust meeleheitele viiduna, Lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed ja tapab niimoodi iseenda. Teenrid leiavad põrandalt peaaegu tundmatuseni moondunud, närtsinud, kortsus ja eemaltõukava näoga isanda laiba, seinal aga särab vigastamata portree nooruse võrratus ilus. Varsti pärast oma ainukese romaani lõpetamist õppis Oscar Wilde tundma noort, erakordselt hea väljanägemisega lord Alfred Douglast, kellest sai tema Dorian. Varsti sidus neid kirglik kiindumus. Nagu Graygi elas Wilde Douglasega kaksikelu, olles kõrgemas seltskonnas hiilgav võõrustaja ja külastades samal ajal salaja oopiumiurkaid ja meestebordelle. Tollal peeti homoseksualismi kuriteoks ja suhete salajas hoidmine oli iseenesestmõistetav. Wilde sellest tavast aga kinni ei pidanud. Talle meeldis provotseerida. Ja ta