Vöötohatis (0)

Vöötohatis 
 
Vöötohatis tekib inimestel, kes on nakatunud tuulerõugete-vöötohatise viirusega. 
Viirus  säilib organismis varjatud olekus ning taasaktiveerub tavaliselt vanemaealistel 
(≥50 aasta vanustel) inimestel. Vöötohatist esineb 10-20%-l elanikkonnast. 
 
Haigusetekitaja 
Vöötohatise  tekitaja  on tuulerõugete-vöötohatise viirus ehk inimese herpesviirus 3. 
 
Nakkuseallikas 
Vöötohatise nakkuseallikaks on haige inimene. 
 
Viiruse levimine 
Vöötohatise viirus levib haige vöötohatise villikestest või haavanditest kokkupuutel 
terve inimesega. Lähikontaktsed inimesed  nakatuvad  20% sagedusega. 
 
Inkubatsiooniperiood 
Vöötohatise-tuulerõugete viirus püsib latentses olekus inimese närvisüsteemi 
rakkudes aastaid ja aastakümneid. 
 
Nakatamisohtlik periood 
Pärast aktiveerumist ja ohatisehaavandite tekkimist  levitab  haige viirusi ühe nädala 
jooksul pärast haavandite tekkimist. 
 
Viirusenakkuse kujunemine 
Vöötohatise lööbe levib piki nahavööndeid. See  viitab  sellele, et perifeerse närvisüsteemi 
ganglionides reaktiveerunud tuulerõugete-vöötohatise ehk  varicella - herpes  zoste’i viirus, 
liikudes piki närvitüvesid, jõuab nahani. Samas võib nii tuulerõugete, vöötohatise ja 
postherpeetilise  neuralgia  korral tervetel täiskasvanutel esineda viiruse-veresus, millele 
viitab ka viiruse esinemine mitmetes elundites. Tuulerõugete põdemise ajal on T-
lümfotsüüdid  ja ka mononukleaarsed rakud viirusega nakatunud, mis omakorda soodustab 
viiruste levikut organismis. Viiruse- spetsiifiliste  valkude olemasolu mononukeaarsetes 
rakkudes ( viimased  nakatuvad ganglionist läbimineku ajal) viitab viirusenakkuse 
kulgemisele närvisõlmedes. Tuulerõugete-vöötohatise ehk herpesviiruse 3 ja lihtohatise 
viirusenakkuste vahel on oluline erinevus – kui lihtohatise viirusenakkus säilib latentsena 
kraniaalnärvide ganglionides, siis tuulerõugete-vöötohatise viirusenakkus kulgeb latentses 
vormis nii kraniaalnärvides kui ka dorsaalnärvijuurtes ja autonoomse närvisüsteemi 
ganglionides enam kui 90%-l tervetest täiskasvanutest.  
 
Haigusenähud 
Vöötohatise-tuulerõugete viirus kutsub esile tuulerõugete haigusnähud ning pärast ägedate 
haigusnähtude vaibumist säilib viirus latentses olekus kraniaalnärvides, dorsaalnärvijuurtes 
ja autonoomse närvisüsteemi ganglionides. Aastate möödumisel, pärast tuulerõugete 
viiruse vastase spetsiifilise immuunsuse taseme langust, taastab viirus oma aktiivsuse. 
Kliiniliselt avaldub see vöötohatise haigusnähtude  tekkes  eeskätt närvivalu ja tavaliselt ühe 
kuni kolme nahavööndi ulatuses lööbe ilmumises keha erinevates piirkondades. 
Sagedamini tekib vöötohatise lööve siiski rindkerel ja kolmiknärvi silmanärviharu 
innervatsioonialal. Latentse viirusenakkuse reaktiveerumine VIII kraniaalnärvi 
ganglionides ja näonärvi genikulaar-ganglionis võib esile kutsuda nn.  Ramsay -Hunt’i 
sündroomi ehk Herpes zoster oticus’e, mida iseloomustavad intensiivne kõrvavalu, püsiv 
 
1 
või mööduv näonärvi  halvatus , päevi või nädalaid püsiv peapööritus, püsiv või osaliselt 
taastuv kuulmisekaotus, villilise lööbe esinemine väliskuulmekäigus piki näonärvi 
tundlikkuseharu. Nii latentse viirusenakkuse aktiveerumise kui Ramsay-Hunt’i sündroomi 
tekke riskirühmaks on sekundaarse immuunpuudulikkusega  (pahaloomuliste kasvajatega, 
immuunpärssivat keemia- või kiiritusravi saavad ja HIV-nakkusega) inimesed.  
Paljudel vanemaealistel vöötohatise viirusenakkusega inimestel kestab postherpeetilise 
neuralgiaga kaasnev valu kuid ja aastaid, mis viitab latentselt kulgeva nakkusprotsessi 
olemasolule närviganglionides. Vöötohatise viirus võib verega  levida  ka ajuveresoontesse, 
kutsudes peamiselt immuunpuudulikkusega inimestel esile taastekkiva  iseloomuga  ühe- 
või mitmekoldelise  vaskulopaatia  ajuarterites. Ühekoldeline vaskulopaatia, mis tekib 
nädalaid või kuid pärast vöötohatise viiruse levikut kolmiknärvi innervatsioonialal, esineb 
vanemaealistel inimestel ja see avaldub suurekoldelise ajuinfarktina. Mitmekoldelise 
vaskulopaatia korral esinevad peavalu,  palavik , psüühilised hälbed ja koldelised 
ärajäämanähud; selle olemuseks on aju kotikaal- ja subkortikaalosa isheemilised ja 
hemorraagilised infarktid. Aktiivse nakkusprotsessi  esinemist  kinnitab vöötohatise viiruse 
IgM ja IgG antikehade leid seljaajuvedelikus. 
 
Vöötohatise ennetamine 
Vöötohatise ennetamiseks kasutatakse nõrgestatud elusvaktsiini.  
Vaktsiini manustatakse üks  annus  (0,65 ml). 
Vaktsiin taasindutseerib tuulerõugete viiruse poolt kujundatud raku- ja osalt ka 
antikeha -immuunsuse vanemaealistel inimestel. 
Vaktsineeritakse  järgmisi inimesi: 
•   ≥50 aasta (ja eeskätt  ≥60 a.) vanused inimesi sõltumata sellest, kas neil on olnud 
vöötohatise ägenemist või mitte.  
Märkus. Vaktsiini võib manustada  krooniliste  haigustega (näiteks südamehaiguste ja 
diabeediga) inimestele. 
Ei vaktsineerita järgmisi inimesi: 
1. Raku-immuunsuse puudulikkusega inimesi 
2. Immuunpärssivat ravi saavaid haigeid                                                                                                                              
3. Inimesi, kellel pärast vaktsiini eelmise annuse manustamist tekkis ülitundlikkuse 
reaktsioon                                                                                                                                     
5. Inimesi, kes on eelneva 48 tunni jooksul tarvitanud herpesviiruse- nakkuse  vastaseid 
ravimeid                                                                                                                                      
6. Vaktsiini ei kasutata ägeda vöötohatise ja postherpeetilise neuralgia ravimiseks. 
 
 
 
2