kündis põldu). Kui Cincinnatus oli toogasse rõivastunud, kuulas ta ära saadikute õnnitlused, võttis väejuhatuse enda kätte ja saavutas võidu. Kuid plebeid kartsid, et Cincinnatus võib oma positsiooni kuritarvitada. Nende kartused olid alusetud ning pärast eekvide purustamist, tema 60-päevase ametiaja lõpul, hääletasid nad Cincinnatusele kuldse pärja andmise poolt. Seejärel läks ta tagasi oma põllule ning teda mäletati kui täiuslikku näidet vooruslikkusest ja kohusetundlikusest. Gnaeus Marcius Coriolanus, legendaarne Rooma väejuht, kangelane ja reetur, kes oli vahvusega silma paistnud ja saanud oma hüüdnime eduka tormijooksu eest volskide linnale Coriolile (ta olevat vallutanud Corioli aastal 493). Ta oli plebeide veendunud vastane.
Ük-lik inimene imetleb ennast ja on uhke, muretseb staatuse pärast, sõltuv. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse osa ja see omistatakse vooruslikele. Väärikas inimene lähtub oma enda minapildist mitte teiste arvamusest. Peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi seda. 2. Cicero vabariiklase aust Aktiivne poliitiline elu. Hingesuurus – põlgus välise suhtes, suured teod mis lähtuvad vooruslikkusest toovad gloria! 3. Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust Alandlikkus on voorus, isetu käitumine Jumala palge ees, kristlane võtab au vastu viidates jumalale. Kristlane ei hooli aust ega muudest maistest hüvedest. 4. Feodaalne au Alguses sisu vallutustest, Rooma alal olevate barbarite allutamsiest - kujuneb aadlisugu, kellel ei olnud orjadest esivanemaid. Au oli vabade meeste asi. Alguses füüsiline suurus-tugevus, siis välised
Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt
olemas, jäi ikkagi probleem, kuidas toimub seaduste muutmine. On ju ilmne, et üha muutuv ühiskonnaelu vajab varem või hiljem uusi regulatsioone ja vanade regulatsioonide korrigeerimist. Selle tarvis on ette nähtud üks eriskummaline institutsioon, nn öine nõukogu. Viimane peab olema moodustatud inimestest, kes 10 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. omavad teadmist vooruslikkusest. Küsimuseks aga jääb, kas sellega ei rikuta seaduste absoluutse ülemvalitsuse printsiipi. Öise nõukogu sissetoomisega paistab “Seaduste” riigiprojekt taas lähenevat “Politeia” mudelile. Õiglus ja õnnelikkus. Täiuslik riik pidanuks Platoni määratluse kohaselt olema ka õnnelik polis. Asjaolu, et antud inimelu korralduse kaudu võivad eudaimonia saavutada ka need, kes selleks sünnipäraseid eeldusi pole kaasa saanud, oli Platonil
serenaad; · teadaanne armastuse lõpetamisest; · naiste uste taga ringipummeldamise luuletus. Horatiuse sõprusluule Üksnes meeste vahel, distantsi ja läheduse kombinatsioon. Motivatsioon mõtlemaks elu ja surma üle + elu osa, mis laseb inimesel tunda end õnnelikuna. Inimsõprus kui märk maailmas valitsevast sõbralikkusest laiemalt; loodusnähtus ja sellisena mööduv. Ei sõltu inimese vooruslikkusest, vaid inimese rõõmsameelsusest, lahkusest, avatud olekust ja ühtekuuluvustundest. Sõprus peab viima inimese muretuse ja kerguseni, seetõttu ei kujuta sõprade tülitsemist. Olulisel kohal vein: kommunikatsiooni suunaja, mitte unustama panija (nagu eleegikutel) 121. Horatiuse Ars Poetica (,,Luulekunst") nimeta teose peamine eeskuju ja mõningaid teemasid. Kirjutatud hiljemalt 10 eKr Aines vaheallikate kaudu Aristotelese Poeetikast
Sama kindlalt tunneme aga, kuigi me ei suuda seda tõestada, et on olemas surematus. Moraaliseadus nõuab meilt, et elaksime kõrgeimale voorusele kõrgeimale õnnele vääriliselt. Kui me aga maailma käiku ilma eelarvamusteta vaatleme, siis näeme, et see seisund on inimese poolt maapeal saavutamatu. Selle saavutamiseks peaksime olema puhtalt mõistuslikud olendid ja mitte aheldatud meelelisusesse. Veel enam maises elus näeme, et õnn mis üksikule saab osaks ei ole sõltuv tema vooruslikkusest. Kui eetilise seaduse hääl meis kõneleb ja nõuab, et me ei püüdleks üksnes maise õnne poole - see oleks rohkem osavuse kui vooruse küsimus - vaid et teeksime head eetilises tingimatuses - niisiis püüdleksime väärilise õnne ( Glückwürdigkeit) poole - siis peaks olema ka sealpoolne elu eetilisele isiksusele õigluse mõttes. Kuidas vöiks õiglustunne püsida, kui me ei tunneks oma südames, et see elu on ainult
Kristluse päritolu peetav kuldreegel on sõnastatud ka konfutsionalismis vormis "Ära tee teistele seda, mida sa endale ei soovi"; Konfutsius on öelnud väga aristotellikult "Ära muretse sellepärast, et sul ei ole kõrget auastet. Muretse sellepärast, kas sa oled väärt kõrget auastet. Ära muretse sellepärast, et sind ei tunta. Muretse sellepärast, kas sa oled väärt, et sind tuntaks". Kui lugeda Aristotelese mõtteid vooruslikkusest, inimlikust headusest kui kasvatuse, hariduse ja 11 George W Bush on öelnud, et "kes pole meie poolt, on meie vastu". Sellist mõtet on öeldud Uues Testamendis aga puudub selline mõte. Küll aga ütleb Jeesus, "sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt" (Mk 9,40). "Kes ei ole minuga, on minu vastu" (Lk 11,23). Ristisõdijate eneseteadvus põhines salmil "Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger" (Lk 14:27).
annaabi.ee 
