Taanis Lejeris. Neid kombetalitusi tuntakse kristlike autorite kirjelduste järgi, kes võivad küll edastada toimunud moonutatult, kuid kahes ülevaates nende kohta leidub silmatorkavaid sarnasusi.Pidustustel toodi ohvriks nii inimesi kui loomi. Sellised ohvritoomisüritused nii Uppsalas kui ka Lejeris olid igas mõttes erandlikud. Enamasti polnud ohvritalitused nii ulatuslikud ja taotlesid kellegi isiklikke eesmärke. Näiteks püstitasid mööda Volgat sõitvad russidest kaubitsejad oma jumalate puitkujusid ning ohverdasid neile head äriõnne paludes lambaid ja veiseid. Skandinaavias ei toodud ohvreid mitte ainult jumalatele, vaid ka vaimudele, keda arvati elavat koobastes, kaljudes ja koskedes. Iga jumal eelistas teatavat kindlat laadi kingitusi. Odini (võllapuude isand) ohvrid tavaliselt poodi või tapeti tema püha relva odaga. Viljakuse jumalale Frejle aga ohverdati täkkusid ja kulte
peredviznikud näidata püüdsid. Hoopis värvikamaid, vaba elava maalimisviisiga töid lõi andekaim vene realist Ilja Repin (18441930). Sellel viljakal meistril oli maale nii Venemaa ajaloost kui oma kaasajast; ajaloomaalidest on populaarseim "Zaporoozlased kirjutavad kirja Türgi sultanile", kunstniku kaasaega käsitlevatest töödest aga "Burlakid Volgal" maal inimestest, kes oma jõul vedasid laevu mööda Volgat vastuvoolu üles. Suuri ajaloomaale lõi Vassili Surikov (18481916). Kuigi ta kujutas sündmusi minevikust, ei ilustanud ta neid nagu romantikud, vaid säilitas elutõe. Skulptuuris suutis realistlik suund vähem läbi lüüa, sest kujurid sõltusid rohkem tellimustest kui maalijad. Ometi lõi belglane Constantin Meunier (18311905) jõulisi kujusid tööstustöölistest ja kaevuritest. Tema teostes peegeldub tööinimeste tugevus ja hingeline suurus
enam kui 300 poolehoidjaga. Tema üleskutse oli minna sinna "kus täht särab" ja pääseda mõisnike orjusest. 1861. aasta mai keskel kogunesid talupojad Tallinna Lasnamäe veerule ootama imelaeva, mis pidi nad Krimmi viima, kuid laev jäi tulemata. Sellest hoolimata otsustati teele asuda.Esimesena lahkus viis perekonda juuni keskel ning Krimmi jõuti augustis. Seal valiti endale uueks asupaigaks Aktatsi- kijati küla Salgiri jõe ääres. Teine Krimmi siirdujate rühm jõudis mööda Volgat sõites kohale alles septembris, valides endale Samurki küla Musta mere kaldal. Alates möödunud sajandi 1870. aastatest oli Kaukaasia Musta mere rannik täis tipitud väiksemaid ja suuremaid eestlaste kolooniaid. Püsivamateks Eesti kultuurikeskusteks kujunesid neist 1882. a. rajatud Estonia, Ülem- ja Alam-Linda (1884), Salme (1884), Sulev (1885) ja Punase-Lageda ehk Eesti-Aiake (1886).
rahva hulgast esile kerkinud. Normannide riigid Euroopas 8. ja 9. saj tõrjus viikingite laiaulatuslik kaubandusvõrk välja juutide (Vahemeri ja Orient) ning friiside (Euroopas) kaubanduse. Kaubavahetust peetakse mere- ja jõeteid pidi (laevu lohistatakse üle jõgesid lahutavate lühikeste maaribade). Tänu vene kaubateede domineerimisele (mööda Dneprit Bütsantsi, piki Volgat araabiamaailma) nihkus maailmakaubandus Rootsimaale (Birka) ja alates 900 a-st Hedebysse, mis asutati kagu ja lääne vaheliste transiiditeede valitsemiseks ja lühendamiseks. Kaubavahetusest kreeklastega oli aga olulisem kauplemine araablastega (hõbe Lääne-Turkestanist ja Afganistanist). Viikingid vahendasid karusnahku, orje (balti, slaavi ja läänemere-soome asualadelt) ning väärismetallist ehteid. Viikingite kaubandus hääbus 1050. a paiku mil läänemerekaubanduse võtsid üle
Ptolemaiose märgitud viis jõge mahuvad sellele alale ilusti ära. Kõige kirdepoolsem jõgi Chesenos on kaardil ühendatud Kaspiaga. Siin on kahtlus, et kas tegemist on autori fantaasiaga või oli Ptolemaios tõesti kuulnud midagi sellisest ühendavast veeteest. Tõsiasi on, et Ptolemaiose tegutsemise ajal, teisel sajandil, olid veeteed Läänemerest, kas Neeva või Väinajõe kaudu üle Dnepri Musta mereni ja piki Volgat Kaspia mereni ammu avastatud ja mõnda aega juba kasutusel olnud. Arheoloogidel on nende kaubateede kohta palju tõestusmaterjale. Seetõttu on täitsa võimalik, et ühel Aleksandria geograafil olid kindlad andmed sellise kaubatee olemasolu kohta. Ptolemaiose kaardil on jõgede kohta veel palju ebaselget. Nimelt viimane jõgi Läänemere idakaldal on Neeva. Seal teeb merekallas pöörde ja kulgeb tagasi lääne poole
sedahakkadis nad vanaemaga salaja eestikeelseid mänge mängma. Vanaema ja ema olid Eestist pärit kuid põgenesid sõja eest Vladivostokki. Ema ehmus pommi plahvatusest ja ei räägi enam palju. Zara arutas vanaemaga kas ta peaks emaga Saksamaale tööle minekust rääkima. Ta arvas, et ema ei vastaks talle. Zara unistas oma tagasitulekust rikkamana. 1992 Lääne-Eesti Zara ärkas kuivatatud taimede lõhna sees. Talle tundus, et ta nägi aknast musta Volgat või BMWd ning läks paanikasse. Ta lõikas oma juukseid ja küüsi. Zara juba mõtles, et räägib Aliidele kes Pasa tegelikult on, aga veel siiski mitte. Aliid küsis kas see pole ta esimene põgenemine. Aliide hakkab vaikselt Zarat usaldama aga siiski testib teda, et ta pole ikkagi varas. Aliide rääkis, peagi tuleb tütar Talvi Soomest külla. Zara mõtles et saab koos temaga autoga Tallinna ja pärast leiab ise tee edasi Soome. Aliide ja Zara sõid seakõrvu, kurke ja tomateid
Läänemerd ületades ja edasi mööda suuri jõgikondi Venemaale. Võtnud üheksanda sajandi lõpupoole enda valdusse juba olemasoleva slaavlaste asunduse Novgorodis, muutsid nad selle tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti. Üks tee kulges piki Dneprit Kiievisse, kuhu asutati veel üks keskus ja sealt Mustale merele, avades seega ligipääsu Bütsantsi pealinnale Konstantinoopolile. Teine marsruut viis rootslased ligikaudu 4000 km mööda Volgat allavoolu Kaspia merele, kust algasid Bagdadi viivad karavaniteed. (Allan 2004:12-13). Kui rootsi aladel elanud normannid vaatasid itta, siis Taani omad pöörasid pilgud lõuna poole. Nende mõju oli kõige tugevamini tunda Inglismaal ja Karl Suure Frangi riigis, kuhu tollal kuulusid lisaks Prantsusmaale ka Madalmaad ja Saksamaa. Esialgu pakkus impeeriumi võimsus taanlaste rünnete eest kaitset, aga kui riik 840. aastal kolme rivaalitseva pärija käes üksikuteks osadeks lagunes, siis
olukorras võimu Novgorodis. Müüt varjaagide valitsema kutsumisest tekkis alles 11. sajandil ning sattus 12. sajandil kroonikatesse Vene valitsejasoo päritolu seletuseks. Kindel on aga asjaolu, et Novgorod sai tähtsaks kaubapunktiks, mis kontrollis kaht suuremat lõuna poole viivat marsruuti. Üks tee kulges piki Dneprit Kiievisse, sealt edasi Mustale merele, avades seega ligipääsu Bütsantsi pealinnale Konstantinoopolile. Teine marsruut viis laevasõitjad ligikaudu 4000 km mööda Volgat allavoolu Kaspia merele, kust algasid Bagdadi viivad karavaniteed. Viikingid kaubitsesid muuhulgas ka orjadega, kelle nad olid saanud sõjasaagi või andamina slaavi rahvastelt, kelle hulgas viikingid oma äri ajasid. Inglise keeles orja tähistav sõna salve tulenebki sõnas ,,slaavlane". 4.2 Taani ala viikingite tegevus lõunapoolses piirkonnas Taanlaste mõju oli kõige tugevamini tunda just Inglismaal ja Karl Suure Frangi riigis,
mõistnud. Et paremini valitseda, oma kaaskonda ka kohalikke. Hiljem russ ei olnud etniline märk, vaid omandas kõrgklassi tähenduse. Ülikkond koondus pärast Kiievisse. Kiiev ja tema ümbrus pärast kirjalikes kroonikates russide maa. 6.-7. sajandi paiku jõudsid Assoovi mere äärde bolgarite rahvas (bulgaarlased). Olid rändrahvad, turgi keelsed. Umbes 670 tuli sinna uus rändrahvas kassaarid, nad purustasid bolgarite hõimud ja olid sunnitud lahkuma. Üks osa liikus Volgat pidi üles, tulid Kesk-Volga aladele ja võtsid võimu enda kätte. Tekkis bolgarite riik (Volga-Bulgaaria riik). Enamus soomeugrilased, valitsejad bolgarid. Teine rühm tänapäeva Bulgraaria aladele, võtsid võimu üle kohalikelt slaavlastelt. 681 khaan Asparuh rajas Bulgaaria riigi, neid käputäis aga nende järglased õppisid ära slaavlaste keele. Andsid nime slaavlaste riigile. Frangid andsid nime, normannid andsid Normandiale nime. Ka russid võisid Venemaale nime anda, olles pärit
annaabi.ee 
