2. Tango on kirglik, dramaatiline, emotsionaalne tants, mille originaalversioon Argentiinast kombineerudes Itaalia immigrantide, Hispaania flamenco ja Aafrika rahvusrütmide mõjutustega. 3. Viini valss on pidulik, loodud Bavaarias ja on endisaegade Austria aristokraatia õukonnatants, 3/4 taktimõõdus. Tantsu nimetus pärineb saksakeelsest "Viener Valtzen". 4. Fokstrott on rahulik tants nagu aeglane valsski oma Aafrika-Ameerika klubide ja dzässi juurtega. Nimetus tuleb vodevillide esitaja Harry Fox`i, kes populariseeris tantsu enne I Maailmasõda, nimest. 5. Kvikstep on lõbus, elav, alguse saanud fokstrotist kui tema kiirem vorm põimunud teiste moehulluse tantsudega (tsarleston, polka, castle walk). Ladina-Ameerika tantse on samuti viis: samba, tsa-tsa-tsa, rumba, paso doble ja dzaiv. 1. Samba on ülemeelik, lõbus, algselt Brasiilia karnevalitants, mille iseloomu toob tantsupaar välja puusaliigutuste ja keharingidega üle põranda liikudes . 2
Loominguline juht ja peadirigent oli Arvo Volmer ning balleti kunstiline juht Toomas Edur. L éo Delibes'i ballett ,,Coppélia" on valminud Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse ,,Uneliivamees" ainetel 1870-ndatel aastatel. L éo Delibes L éo Delibes oli õppinud Pariisi Konservatooriumis kompositsiooni tuntud balleti ,,Giselle" autori Adolphe Adam'i juures. Juba õpingute ajal paelus Delibes'i teater. Adam'i eeskujul alustas ta lihtsamate ooperite ja vodevillide kirjutamisega. Alates 1853. aastast töötas Delibes pianist-kontsertmeistri ja koormeistrina Pariisi Theatre Lyrique'i juures, aastail 1862-1871 Saint-Pierre-de-Chaillot' kiriku organistina. 1864 sai Delibes'ist Pariisi Opéra koormeister, ent saavutades heliloojana järjest suuremat edu, loobus ta sellest kohast 1872. 1881 võttis Delibes vastu kompositsiooniprofessori ametikoha Pariisi Konservatooriumis ja 1884. Aastal valiti ta Académie des Beaux-Artsi liikmeks.
Ta lõi alates aastast 1825 vodevilli alal rea kõigiti õnnestunud, maitsekaid taani algupärandeid: ,,Kuningas Saalomon ja kübarsepp Jörgen", ,,Aprillinarr", ,,Lahutamatud", ,,Ei" jt. Ta saavutas ennenähtamatu elavuse Taani teatrielus, tükid omandasid säärase populaarsuse. Vodevill pidi tema selgituste järgi olema ooperi ja komöödia (kahe tunnustatud liigi) kokkusulatis ja omama erilisi reegleid. Heibergi formaalne esteetikasuund kaitses vormi sisu ees. Peale vodevillide on Heiberg kirjutanud mõned rahvalauludega ehitud, hästiõnnestunud romantilised laulumängud: ,,Elverhöj" (Haldjamägi 1828), ,,Syvsoverdag" (Seitsme magaja päev 1848). Püsiva väärtusega teose aga, kus tema intelligentne, satiiriline talent kõige kunstipärasemalt on avaldunud, lõi ta 5-pildilise dramaatilise luuletisega ,,Üks hing pärast surma" (ilmus kogus Uued luuletised 1841). Sellesse vormiküpsesse allegoorilisse satiiri on ta
koomilise ooperi tegelaskujud vulgaarsed, esindades üldrahvalikku kõnepruuki. 18.saj. kujunes koomiline ooper valitsevaks ja erines silmnähtavalt tõsisest opera seriast. · Dramma giocoso (it. humanistlik draama) See iseloom. koomilisi oopereid, mille faabulas on mõnikord ka tõsiseid elemente. · Opéra comique tekkis 18. saj. keskel opera buffa ja prantsuse enda vodevillide etenduste põhjal. Sageli näidatakse, kuidas alamast seisusest tegelane on aadlikust moraalselt kõrgem või temaga vähemalt võrdne. Ainestiku valikut mõjutas ka inglise sentimentalism, kus peategelane kannatas ebaõiglase kohtlemise ja raske elu = saatuse tõttu. Õnnelik lõpp saabus sageli viimasel minutil. · Melodraama on teksti deklameerimine muusika saatel või muusika kõlamise vaheaegadel. Esimene
Kompositsioonitehnilises mõttes on siin väga huvitav ja keeruline kolmas osa (sealt 2. alaosa), mis kujutab endast suurt koorifuugat D- orelipunktil lähtuvalt tekstist, kus on juttu sellest, et õiged, päästetud hinged on kaitstuna Jumala käes. Teema 13. Prantsuse ooper 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses (kuni 1830) 1. Opéra comique (ka harud pääsmisooper, revolutsiooniooper) Opéra comique tekkis 18. sajandi keskel itaalia opera buffa ja prantsuse enda vodevillide (eriti levinud laadateatrites) etenduste põhjal. (Vodevill kergesisuliline teatritükk lauludega, sageli päevakajaline ja satiiriliste elementidega.) O.c on nagu ka itaalia analoog opera buffa esmajoones keskklassiga seostuv zanr, sageli näidatakse, kuidas alamast seisusest tegelane on aadlikust moraalselt kõrgem või temaga vähemalt võrdne. Ainestiku valikut mõjutas ka inglise
(keskendunud seksuaalsusele ja puberteedile saksa õpilaste seas, põhjustas sellega skandaali, kuna sisaldas homoerootilisi stseene, masturbatsiooni ja suitsiidi, ka vihjeid abordile) ja ,,Maavaim" grotesksetes kujundites. Seksuaalse emantsipatsiooni ekstravagantne eestkõneleja. Oli isegi Brechti eeskujuks, kuna oli oma radikaalseid värsse ninahäälselt esitades saatnud end bandzol ning astunud üles koos tuntud maskitrupiga Üksteist Timukat. Suhtles Haptmanni ja Strindbergiga. Vodevillide esitaja ning mängis omaenda näidendites hiljem. Tema näidendites võis olla brutaalsust, vägivalda. Eepilise teatri arengus üks juhtfiguure. Noorusaastatel lõi luulet, teemaks romantiline maailmavalu, loodus, pessimism, erootika; esimesi teoseid kujutas satiiri ja irooniaga. Alguses teostes kriitiline suhtumine naturalismi, algusteosed ei löönud läbi, kolmanda teosega läbimurre "Kevade ärkamine" 1891; TOETUB koolimälestustele, tõestisündinud lugu
La Pische paistis kõige paremini silma vodevilli kaanon. Iga üks neist lõi mingi oma kvaliteedi, uue kvaliteedi, andis midagi oma, sellist, mida enne teatris ei olnud. Nt La Pische vodevillid kui väikekodanluse kriitika. Augier ja Sardu esinesid kodanlike mentaliteetide kaitsjatena, väga armastasid nad kritiseerida romatikuid. Kui inimene oli nakatunud romaani pisikusse, siis ta muutus kasutuks, kodanlikule maailmale muutub kadunuks. Lavapraktika raamidesse pandi. Kriitikat tehti vodevillide abil. Postromantilise teatri ja reaalsuse vahele jäi ikka mingi distants, mida hakkasid neile ette heitma järgmise stiili esindajad naturalistid. Dumas Noorem oma tasemelt oli teistest oma aja kirjanikest pea jagu üle. Jäädes melodraama piiresse laiendas melodraamale kättesaadavate teemade ringi, käsitles selliseid teemasid, mida polnud melodraamas enne näidatud. Prantsuse 19. sajandi teatris kehtisid kummalised puritaanlikud komblusnõuded. Kurtisaanide elust laval ei räägitud
annaabi.ee 
