publikuga vabalt. Muusikat mängis ta kas arvutist või ise kohapeal kitarril. Dekoratsioonideks oli lava ette maha pandud patju, kus said pealtvaatajad mõnusalt istuda. Laval seisid laud, kus peal oli arvuti, ning tool, millel laulja istus. Maha oli ka küünlaid pandud, see muutis saali väga hubaseks. Seintele näidati arvuti ja prožektorite abil erinevaid motiive loodusest, mis mind väga köitsid. Kontserti kuulates tekkis väga rahulik tunne ning tundus, et viibiksin hoopis teises dimensioonis. Kõik mured nagu oleks ununenud ja tunne oli väga vaba ja meeldiv. Ta muusikal on väga suur mõju. Mulle väga meeldis see kontsert, see jäi väga meelde ja pani mõtlema oma elu üle. Soovitan seda kuulama minna kõigil, kes sooviksid kas või paariks tunniks nii-öelda juhtme seinast tõmmata ja lihtsalt kuulata rahulikku, võimast ning meeldivat muusikat. Kasutatud kirjandus: http://www.allstarz.ee/vaata_artiste/700.html http://www.kultuur
see oli, sest kujutatud oli ainult saabaste ja pudelite kontuuri, kuid kui lähemalt vaadata, 2 siis oli nende paigutus väga keeruline ja läbimõeldud. Galeriiseinal oli ka Nicolas Party söejoonistus eksootilistest puudest. Väge ilusa efekti lõi Kristi Kongi teos ‘Puude vahel on vaikus’ , mis kujutas ruumis värvilisi vertikaalseid jooni mustal taustal, mis sulandusid põrandaga kokku triipudeks. Jäi mulje nagu viibiksin laserkiirtega täidetud ruumis. Kõige meeldejäävamad tööd olid Dan Rees’i õlivärvist, klaasist ja kroomitud terasest tehtud Mies van der Rohe Barcelona-lauad. Need olid nagu abstraktsed maalingud klaasi ja metalli peal. Merike Estna „Mustriraamatu” kõik leheküljed olid kaetud erinevas koloriidis kaarjate pintslitõmmetaga. Raamatute kõrvale olid jäätud valged kindad, millega huvilised said raamatuid kahjustamata sirvida.
Esimesena "tõmbas ta rahva käima" Arne Oit´i ja Heldur Karmo lauluga ,,Tsirkus". Kaasalauljaid oli palju igast vanusest. Ka kõige kurvemal vanadaamil sai bariton naeratuse näole. Õnneks olin istunud esiritta tänu millele sain tema emotsioone väga lähedalt tunda. Järgnesid samuti head laulud : Silvio Pace´i ja Kustas Kikerpuu ,,Oled teinud mind õnnelikuks", mida kuulates tundus mulle, et oleksin ajas tagasi rännanud ja viibiksin kuskil tantsusaalis; Uno Naissoo ja Heldur Karmo ,,Nüüd astub hobu omapead", mis sai väga rõõmsalt ja kelmikalt Zahharovi poolt lauldud, tekkis tunne nagu ma oleksin suves ; Arne Oit´i ja Heldur Karmo ,,Suveöö", see laul oli minu arust üks kaunim laul sellel kontsedil, laul pani minu südame kiiremini käima ja tundsin mitu korda oma näol tõelist rõõmu naeratust ; Lembit Veevo ja Helga Tõnson´i ,,Romanss", mis tõi nii mõnelgi vanaproual pisara silma, see laul oli
Kokkuvõte Debora Vaarandi on olnud oma aja üks parimaid Eesti naiskirjanikke. Tänu oma heale kirjaniku oskusele otsustati talle anda üle Valgetähe III klassi teenetemärk, mis on vägagi tunnustusväärne. Jääme Debora Vaarandit meenutama kui suurt luuletajat ja tõlkijat, kes on oma austajaid alati ka inimesena köitnud. Samuti on ta ka üks lemmikumaid luuletajaid minu jaoks. Tema luulet lugedes tekib kodune tunne nagu viibiksin seal, kus luuletus parasjagu kirjeldab end olevat. Kasutatud kirjandus · http://et.wikipedia.org/wiki/Debora_Vaarandi [23.04.2013; 27.04.2013] · http://www.epl.ee/news/kultuur/debora-vaarandi-eesti-luule-rannalaps.d?id=51093297 [23.04.2013; 27.04.2013] · http://www.mreal.tln.edu.ee/files/kirjandus/Debora_Vaarandi1.ppt [23.04.2013] · http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1730:debora-
kivisöetükke. Baer tegi kindlaks, et need söetükid on siia kandnud ookean kusagilt mujalt. Baeri teaduslikke vaatlusi soodustas vaikne ja päiksepaisteline ilm. 6. augustil asusid rändurid saare edelarannikule Nehvatovaja jõe suudmes. Vaevalt jõudis Baer jala maapinnale asetada, kui teda haaras üksindustunne. "Selles aistingus pole midagi hirmsat, ennem juba midagi pidulikku ja ülevat," kirjutas teadlane. "Mul oli niisugune tunne, nagu viibiksin ma loomise alguse juures ja et elu tekkimine alles järgneb nendele päevadele. Tõsi, kohati võib Novaja Zemljal näha liikuvat looma. Isegi kaldast mõnevõrra eemal võib õhus kuulda suure kajaka karjeid või näha kiiresti sibavat lemmingut. Kuid maastiku elustamiseks on sellest kõigest liiga vähe. Tuulevaiksel päeval pole siin kuulda ühtki heli ega märgata liikumist. Ainult öösiti annab endast märku polaarrebane."
Teen ka lühikese kokkuvõtte miks mulle see teos meeldis. Tegin ka eelmine aasta raamatutöö Fjodor Dostojevski ,,Kuritöö ja karistusest" ning see teos meeldis mulle väga. Kui lugeda autori elulugu, leiab sealt mitmeid sarnasusi Raskolnikoviga, võib arvata, et autor on ka osa teksti enda kohta kirjutanud. Kõige põnevam on aga teose juures minu arust see, et autor on kirjeldanud olustiku detailse täpsusega. Kui ma viibiksin preagu Peterburis ja võtaksin Fjodor Dostojevski teose ,,Kuritöö ja karistuse" enda kätte ja alustaksin samast kohast liikumist kus elas Raskolnikov, näeksin ma maja kus toimus mõrv, baari kus ta kohtus Marmeladoviga jne.
Just selle jõhkruse ja ohvrite rohke armastuse tõttu ongi see raamat väga populaarne kogu maailmas. Tegelased olid kõik täiesti erinevad. Mõned olid väga hellakesed ja hoolivad, teised aga soovisid ainult halba. Just sellised tegelaste vastuolud minule väga meeldisid. Samuti meeldis minule see, et kirjeldati väga kaunilt ja selgelt loodust, mis ümbritses neid kahte majapidamist. Vahest lugedes tekkis selline tunne nagu ma ise viibiksin seal, sest kõike kirjeldati nii täpselt ja raamat oli väga kaasahaarav. See oli selline raamat, mida lihtsalt ei suutnud käest ära panna ja kogu aeg mõtlesin, mis juhutub edasi.Kindlasti ei olnud see raamat ideaalne. Segadust tekitasid ajavormid. Enamus tegevusest toimus minevikus, kus Nelly rääkis, mis Rästapesas ja Vihurimäel oli toimunud paarkümmend aastat tagasi, siis äkki aga oli nagu praegune hetk, kus Nelly ise oli juba vana ja jutustas Mr Lockwoodile ajalugu.
Jean-Jacques Rousseau ümbritsevate olevuste loomuse põhjal järeldusi selle kohta, milliseks inimsugu oleks võinud kujuneda, kui ta oleks jäetud üksnes enda hoolde. Just seda minult küsitaksegi, just seda kavatsen ma käesolevas Arutluses uurida. Kuna mu teema puudutab inimest üldiselt, püüan kõnelda viisil, mis oleks mõistetav kõigile rahvastele; või õigemini -- unustades ajad ja kohad, et mõelda ainuüksi inimestest, kellele ma kõnelen --, kujutan ma ette, nagu viibiksin Ateena Lykeionis 8 ja kordaksin oma õpetajate õppetunde, kohtunikeks Platonid ja Xenokratesed, kuulajaskonnaks -- kogu inimkond. Oo, inimene! Ükskõik, mis maalt sa ka pärined või millised on su tõekspidamised-- kuula: see on sinu lugu. Ma usun, et ma ei lugenud seda välja teiste sinusuguste raamatutest, sest need valetavad --, vaid otse loodusest, mis ei valeta kunagi. 9 Kõik, mis on pärit loodusest, on tõene--väär saab olla vaid see, mille ma olen tahtmatult ise lisanud
annaabi.ee 
