5. Sõbrad on teismeliste jaoks kooliajal vaat et tähtsaimad, ent koolitundides räägitakse sõprusest, selle hoidmisest ja olemusest harva. 6. Kui ütled oma parima sõbra/sõbranna kohta, et ta on sulle kui vend/õde, tagad talle positiivse emotsionaalse laengu ehk teisisõnu väga hea komplimendi. 7. Mida rohkem tööd teed ja lapsi saad, seda vähem aega on sul sõprade jaoks. Ent: sõprade jaoks aja leidmine teeb sind paremaks töötajaks ja lapsevanemaks. 8. Vihastame, kui sõber esitab meile tohutult nõudmisi või abipalveid, kuid kummalisel kombel vihastame taas, kui kuuleme, et ta palub neid samu asju kellegi teise käest. 9. Laps, kellel ei ole sõpru, ei õpi ka niivõrd palju sotsiaalseid oskusi. Mida enam sotsiaalsem laps on, seda rohkem suudab ta sõprussuhteid luua ja vanemaks saades neid hoida või järgmisele tasandile viia. 10. Oleme liiga väsinud, et sõpradega kokku saada, kuid kui juba oleme nendega kokku
Oskus jääda iseendaks. Igaüks meist peidab end aeg-ajalt maski taha. Me naeratame kui oleme haiget saanud, me vihastame kui peaksime andeks paluma, me noogutame kaasa kuigi tahaksime pead raputada. Erinevate inimestega suhtleme me erinevalt, pannes ette maski, mis just sel hetkel kõige paremini sobib. Miks me seda teeme? Põhjuseid on ilmselt palju. Selleks, et inimestele, kellest me hoolime, mitte haiget teha, nõustume me mõnikord otsuste ja tegudega, millega me päriselt nõus ei oleks. Selles ei ole mitte midagi halba, vähemalt nii kaua kuni tegu pole millegi
karjuda, et vihkan seda tobedat päeva nii väga ja mind ei huvita, mida uut tal pakkuda on? Ükski päev ei alga valge lehena. Selle ülemisele servale on juba kirjutatud mineviku mõju. Oma tänaseidki tegusid tehes peame arvestama, et need mõjutavad meie tulevikku. Palume, et Ilmataat hoiaks päikese endale, sest täna domineerib ja valitseb meie negatiivne külg nagu kardetud piraadid merel. Kuid, miks astume siiski vasaku jalaga voodist välja, lahkume paha tujuga kodunt, vihastame kohmakate pensionäride peale ja ületame asulas kiirust? Nendeks põhjusteks on raha ja aeg, mis ümbritsevad meid igal pool. Vanaisa naljatas alati, et raha paneb isegi logardid ja vargad tööle, mis siis veel tööinimestest, tuleb ainult valida, kas rabad palehigis või petad kaaslasi. Loomulikult saan aru, et siin maailmas maksab kõik, kuid miks ei võiks poemüüja mulle kordki ilusa naeratuse eest toidukoti tasuta kaasa anda, selle asemel, et
Ühesuguseks jäi ta keset säärast saatuse ebaühtlust." Ka Seneca tegi katset olla sama ühesugune igas olukorras ning püüda säilitada meelerahu ning laskmata end häirida Saatuse keerdkäikudest. Seneca sai sellega hiilgavalt hakkama. Seneca aga teadis, miks ta suutis sellisele ärevusele vastu panna, mis teisi inimesi tihti vaevab: ,,Temale [filosoofiale] võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida temale võlgnen." Seneca lõi ka oma frustatsioonisõnastiku. Miks me vihastame siis, kui võtmed on ära kadunud? Miks me ei suuda rahulikuks jääda? Samas rahulikumatel hetkedel võib vihastaja vabandust paluda ja selgitada, et teda haaras enda võimusesse vägi, mis oli temast endast palju tugevam. Tugevam kui tema mõistus. Seneca arusaam asjast aga on, et viha ei tule mitte kontrollimatust kirepuskest, vaid põhimõttelisest veast loogilises mõtlemises. See põhimõtteline viga aga on parandatav. Seneca arusaamade järgi
esile pluusi roheline, kotisanga sinakasroheline Teise pildi pru un suhtleb porgandiga tunduvalt omamehelikumalt., juustetoon ei pinguta,et võistelda ja uudis jääb sündimata Aga näeme värve ka kinnisilmi, kujutlustes ning unes. V ärviaisting võib tekkida, kui silmamunadel rõhuda. Ja vahel vihastame nii, et silme ees läheb mustaks. Tiina Puhkani loomingust kasvavad puud läbi. Ikka ja jälle lubavad tema tööd siseneda värvilistesse aedadesse, salapärastesse alleedesse kus värv loovutab end vastupanuta loo teenistusse ja tulised puud jahutavad oma peegeldust kirkas, külmas tiigivees. Värvi mõiste
Kui kuritegevuse tase kasvab ebaloomulikult suureks, tuleb hakata otsima vahendeid kuritegevuse vähendamiseks, mis tähendab seda, et ühiskond teadvustab omale probleemikolded. Ebanormaalselt kõrge on kuritegevuse tase siis, kui ta ületab selle taseme, mis oleks proportsioonis selle ühiskonna enda arengutaseme. Igasugune suhtumine mingisse teosse seondub inimese teadvusega. Inimese teadvus reageerib erineva intensiivsusega erinevatele nähtustele mõne suhtes me vihastame, mõne suhtes leiame, et see on positiivne. Need teod, millele antud ühiskonnas elavate inimeste teadvus reageerib erilise intensiivsusega kutsub esile viha sellise teo toimepanijat peaks karistama ja selliseid tegusid määratletakse kuritegudena selles ühiskonnas. Kas kuritegevus on patoloogiline (haiguslik) tunnus ühiskonnale? ei. Karistuse mõte ,,Kui kuritegu on tõesti haigus, siis karistus tema eest on kui ravim ja ei saa teda mõista teisiti
unustada, et ta on oma firma esindajana kohustatud kliendi ees vabandama firma nimel. Klient peab tundma, et tema heaks ollakse valmis tegema parimat. Veaolukorrad tahavad firma siseselt arutelusid, mida teha, et selliseid asju enam ei juhtuks. Vähe tähtis ei ole ka asjaolu, et vana kliendi hoidmine on mitu korda olulisem, kui uue kliendi leidmine. On ju klientide arv piiratud, ei tule neid kusagilt juurde ja kui me nad välja vihastame, siis peagi oleme klientideta ja võime oma firma uksed sulgeda. Selle asemel, et muuta klient püsikliendiks, oodatakse pidevalt uut klienti, kuid tuleb arvestada, et turg on põhimõtteliselt lõpliku suurusega ning uusi kliente ei pruugi enam kauaks jätkuda, seepärast tuleb hoida iga klienti! Kliendid on erinevad ja tekitavad meis erinevaid tundeid lähtuvalt meie hoiakutest, kogemustest, konkreetse situatsiooni eripärast.
nad kunagi taastuda. (1991: 45) Ma olen istunud ja vestelnud õpetajatega, kes õpilase või klassi peale vihastanult ütlevad: Seligmani järgi tuleneb õpitud abitus teatavast seletusstiilist, mis usub ja käsitab ja raskeid ja „Ma poleks pidanud niiviisi vihastama...“ Aga miks mitte? On palju olukordi, kus me tõepoolest halbu sündmusi mitmes dimensioonis: püsiva, kõikehõlmava ja isiksustatuna. „See on minu vihastame oma õpilaste peale. Jah, vihaga toimetulekuks on tõhusamaid viise kui karjumine süü...“ (või „See on nende süü!“) „Mul ei tule see kunagi välja... see kestab igavesti... see mõjutab ja röökimine, aga me siiski vihastasime. See ei tähenda, et me oleksime ebaõnnestunud. Alati kõike, mida ma teen...“. saab midagi ette võtta halvasti ohjatud vihaga (7. peatükk)
annaabi.ee 
