Oskus olla ise (0)

Oskus jääda iseendaks.
Igaüks meist peidab end aeg-ajalt maski taha. Me naeratame kui oleme haiget saanud, me vihastame kui peaksime andeks paluma, me noogutame kaasa kuigi tahaksime pead raputada. Erinevate inimestega suhtleme me erinevalt, pannes ette maski, mis just sel hetkel kõige paremini sobib.
Miks me seda teeme? Põhjuseid on ilmselt palju. Selleks, et inimestele, kellest me hoolime, mitte haiget teha, nõustume me mõnikord otsuste ja tegudega, millega me päriselt nõus ei oleks. Selles ei ole mitte midagi halba, vähemalt nii kaua kuni tegu pole millegi seadusevastasega, sest see näitab meie paindlikust, hoolivust ja sallivust. Me paneme teiste huvid omadest ettepoole. Mõnikord vaikime ja nõustume me aga põhjusel, et me ei taha ise haiget saada. Teinekord on lihtsam mõne otsusega vaikides nõustuda, kuigi me sisimas teame, et see pole ainuõige lahendus. Selleks, et kriitikat ja vaidlusi vältida, otsustame me vaikida. Kas see õige on, ma ei tea. Võib-olla on see hea, sest me õppime niiviisi end kontrollima ega purska välja iga sõna, mis suust välja tahaks tulla.
Ma ei usu, et on olemas inimest, kes saaks väita, et ta pole mitte kunagi teeselnud. Kas meist keegi saab käsi südamel öelda, et pole mitte kunagi end paremaks rääkinud, liialdanud detailidega, ilustanud tegelikkust , kellegi teise hiilguses peesitanud, end võõraste sulgedega kasvõi natukene ehtinud? Me kõik oleme seda teinud. Mina samuti. See võib kõlada pinnapealselt, aga vahel on seda paremaks enesetundeks vaja. Või teistele näitamiseks, enda tegeliku olemuse varjamiseks võiks ju sarkastiliselt küsida. Ma ei usu, et nende kahe asja vahele saaks või tohiks võrdusmärki panna. On vahe, kas näha vaeva ja oma tööga välja teenida uus Lexus RX luksusmaastur või see endale soetada laenu ja viimaste säästudega, sest selleks, et keegi olla, peab just see auto olemas olema. Ometigi on piir paremaks enesetundeks vajalike „lisade“ ja teistele näitamiseks mõeldud vidinate vahel õrnõhuke piir. Me ei saa alati isegi kindlad olla, mis on tegelik põhjus meie otsuste ja tegude taga. Selles kõiges võib peituda oht iseennast „ära kaotada“. Maskidest hoolimata tuleb osata jääda iseendaks.
Kuulsin hiljuti üht lauset: „Andke mulle julgust muuta seda, mida ma muutma pean ja suudan, meelerahu leppida sellega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha“. Mulle tundub, et see kehtib ka inimese iseloomu kohta. Tuleb osata leppida iseendaga ja olla piisavalt tark, et teha vahet selles, mida muuta tuleks ja millega tuleb osata leppida. Kuigi surve ühiskonna ja „ kehtivate normide ning reeglite“ poolt paneb meid aina rohkem maske kandma, tuleb meeles pidada, et tegelikult hinnatakse meis kõigis eelkätt inimlikke väärtusi ja julgust olla sellised nagu me oleme, mitte asju, mis me enda ümber kogume.