Laule esitati koos liikumisega, rütmi rõhutati käte plaksutamise või algeliste löökpillidega. Erineva kuju ja kõlaga trumme kasutati nii tantsude saateks kui ka side pidamiseks naabersuguharudega. Vastavalt inimeste oskuste täiustumisele arenesid ka muusikariistad. Vanimaks puhkpilliks peetakse vilepilli, mida valmistati loomaluudest või pilliroost. Puhkpille tehti ka loomade sarvedest või suurtest teokarpidest. Esimeseks keelpilliks sai pingule tõmmatud vibunöör. Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöör pärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli. Võib-olla see viiski teda mõttele valmistada esimene keelpill. Lastelgi olid oma mänguriistad. Näiteks on väljakaevamistelt leitud vaasikujuline savianum, mille sees olid kivikesed. Seda raputades pill klõbises. Muinasaja inimese igapäevaelu oli täis salapäraseid jõude, kellega tuli arvestada ja hästi läbi saada
seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud: keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Inglise pikkvibukütid said väga kuulsaks ja otsustasid mitme lahingu saatuse.
võistlustel osalemiseks. Vibu usaldusväärsuse kinnituseks on Legendiga võidetud ka meeste Euroopa Meistritiitel. Vibu on pikkusega 68" ja pakume nii standardina parema- kui ka eritellimusena vasakukäelist versiooni. Profiililt on Legend reflex- tüüpi vibu, s.t. vibu vabas olekus on kaared ettepoole kumerdatud. Värvitoonide valik on lai: looduslikud peitsitoonid nagu teak, palisander,pähklipuu, samblaroheline, äikesesinine, hall, oranz, tumepunane. Vibuga on kaasas vastupidav Dacron vibunöör. Falco Spirit Spirit on vibu, mis on loodud eelkõige võistlejaile. Radikaalse reflex-deflex kujuprofiiliga, s.t. käepidemeosa on tahapoole ja kaared vastavalt ettepoole kumerdatuna, tänu millele on vibu kauni ja voolujoonelise vormiga. Lisaks on valmistamisel kasutatud otstest õhenevaid puidulamelle, seetõttu täidab Spirit IFAA poolt sätestatud reeglid sujuva ja ühesuunalise vibukumeruse osas. Vibu standardpikkus
Nooletabamuse saanud sõdur oli võitlusest eemaldatud kuni noole väljaopereerimiseni, noole tekitatud haavad olid raskemad ja ohtlikumad, kui kuulihaavad. Keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibu koosneb koolutatud painduvast puust ehk loogast ja selle otsi ühendavast vibunöörist. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Küttide täpsus oli hämmastav, maksimum laskekaugus oli umbes 300 meetrit, kui vibukütt lasi 100 meetri pealt märgist mööda, oli ta järelikult halb vibukütt. Ilmselt ei kandnud vibukütt rasket turvist, kuna enamasti kasutas ta vaid kaugrelva ja oli nii otsesest ohust väljas, pealegi juhul, kui rüütlid neid ründasid, oli hea kui nad olid
Algul sai mängida ainult üksikuid helisid. Rohkemate helide saamiseks hakati ühendama mitu erineva pikkusega vilet. Aja jooksul õpiti torusse puurima ka auke, mis sõrmedega sulgedes või avamisel muutis heli kõrgust. Vanim flööt on leitud Idrijca Orust Lääne Sloveenias 1995 aastal 65 000 - 41 000 vanuse neandertaallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsme diatoonilisele helireale. Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöör pärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli. Võib-olla see viiski teda mõttele valmistada esimene keelpill? Vanad keelpillid olid tehtud kilpkonna kestast või õõnestatud kõrvitsast, mis täitis kõlakasti ülesannet. Nendel pillidel oli mitu keelt, mis pandi helisema mitmel erineval moel. Millega ja kuidas tekib heli? Trummikiled ja -pulgad Trummi löömisel tekib nii ring- kui segmentvõnkumine. Tulemuseks on põhitoon ja mitmed ülemhelid,
lihtsam kasutada ja kasutama õppida Seega võib öelda, et amb oli positsioonirelv.Olemas oli tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad. Kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele, samuti oli sellel väga Suur läbistusjõud. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Mõõk Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks
Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. 14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Sellel oli samuti väga suur läbistusjõud. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Pistoda muutus 14. saj. populaarseks , sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: Lühike vars - mõõk, pistoda (võib öelda ka käepidemega relvad) Keskmine vars - kirves, vasar, nui : Varre pikkus kuni 1m. Pikk vars - Oda, Hellebard, Piik : Varre pikkus kuni 2 meetrit.
Lõikekiiruse suurenemisel 2 korda väheneb tera püsivusaeg 4 korda. 3 Ajaloost Puidu treimine on üks vanemaid puidu mehhaniseeritud töötlemise viise ning vanimad andmed puidu treimisest on pärit juba seitsmendast sajandist eKr. Treimist teostati kahekesi nn. rihmatreipingi abil. Inimkonna arenguga arenesid ka puidutreimise meetodid. Puidutreimist hakati tegema vibutreipingiga, kus vibunöör oli pööratud mõned korrad ümber tooriku. Sellistel pinkidel kinnitati toorik tsentrite vahele ja pandi pöörlema vasakus käes oleva vibuga või kasutati töö teostamisel õpipoisi abi, kes liigutas vibu edasi- tagasi. Hiljem lisati, orienteeruvalt 13 sajandil, treipingile pedaal (jalapuu), mis andis võimaluse treipingis olevat toorikut pöörlema panna jala abil ning tööd sai teostada kiiremini. Samas polnud vaja appi enam õpipoissi.
Jalamees. Kaugemale ulatuvaiks relviks olid vibu ja nooled. Lühematel teekondadel oli vibu alati laskevalmis ning riputati üle õla, pikemaks teekonnaks sõlmiti vibuping lahti, nii et seda võis käes hoida. Nahast või puust nooletuppe kanti tavaliselt seljal ja nooled võeti välja üle vasaku õla. Üheks parimaks materjaliks vibu valmistamisel oli sitke kadakas, kuid võidi kasutada mitmest puuliigist kokku liimitud tehnikat. Vibunöör oli keeratud kanepist või nahast. Vibukaarte pikkus on olnud üle pooleteise meetri. Noolevarred vooliti tammest või mõnest muust tugevast puuliigist, nooleotsad olid põhiliselt rootsuga ja lõikelt rombilise lehega. Relvastuse hulka kuulusid ka odad, mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel. Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu. Nende pikkus oli u. 1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest
annaabi.ee 
