riigiaparaat. Kõige kaugemale arenes see Inglismaal, kus võim koondus aga kuninga kõrval järk-järgult ka parlamendi kätte. Teisiti läks asi aga Prantsusmaal, kus poliitiline ühtsus saavutati peamiselt sõjalisel teel ja kuningal oli suur roll. Juba François I valitsemise ajal võib märgata absolutistlikke tunnuseid: kuningas sai Bologna konkordaadiga sisuliselt võimu kiriku üle, ei hoolinud suurfeodaalide nõudmistest ja surus kuningliku vetoga oma tahtmise peale ka parlamendile, mille osatähtsust ta pidevalt piiras. Enam-vähem analoogset poliitikat jätkas ka tema poeg Henri II, kuid tema ootamatu surm ja seejärel alanud ususõjad nõrgestasid keskvõimu umbes pooleks sajandiks. Absolutism 17. sajandi esimese poole Prantsusmaal Alates Henri IV ja eriti Nantes'i ediktist (1598), mis lõpetas usuvaenused Prantsusmaal, hakkas riik kiiresti tugevnema ning kuningas ja tema õukond
jäänud pidamata. Vähe sellest. Olles Läänes viinud läbi vahel äärmusteni läinud denatsifitseerimiskampaania, astusid sealsed demokraatiad vastu väiksemalegi katsele Ida- ja Kesk- Euroopas midagi analoogset teostada. Ainsana võttis endiste juhtivate kommunistide tegevust piirava seaduse vastu Tshehhi, langedes selle tagajärjel Euroopa Nõukogu terava kriitika alla. Euroopa Nõukogu eeskuju järgides tõkestas president Lennart Meri vetoga 1993. aasta talvel ka Eesti parlamendis vastu võetud veelgi piiratuma iseloomuga tõkendi. Tagantjärele on Euroopas küll tõdetud, et mida järsumalt mõnes riigis kommunistlikust pärandist ja seda kandnud tegelastest end lahti rebiti, seda edukamalt uuendused kulgesid. Mingit ulatuslikumat järeldust sellest aga tehtud ei ole. Tõde tungib ka Läände Pikkamööda hakkab ka Läände jõudma kommunismi ikkes elanud rahvaste seas kinnistunud
dekreete, oli kaitseväe kõrgeim juht, nimetas ametisse nii kõrgemaid sõjaväe- kui tsiviilametnikke. Riigivanem võis jätta seaduse välja kuulutamata. Suveräänsuse kandjaks oli võim, mitte rahvas, autoritaarne reziim, Vaikiv ajastu. 25. Võimukorraluds Eesti Vabariigi 1938.a Põhiseaduse järgi. Algas teatud tagasiliikumine rahva suveräämsuse suunas. Nähti ette kahekojaline parlament, piirati presidendi dekreediõigust, samuti piirdus tema suspensiivne vetoõigus ühekordse vetoga. Säilis aga valitsuse subordineeritus presidendile, mis avaldus tema aktide suuremas õigusjõus ning eriõiguses nimetada ametisse ja vabastada ametist valitsus või selle üksikliige. Presidendi juurde loodi õiguskantsleri institutsioon, kelle nimetas ametisse ja vabastas ametist president ning kelle ülesandeks oli valvamine riigi- ja muude avalik- õiguslike asutuste tegevuse seaduspärasuse üleeelkontrolli vormis. 1938
Juhul kui kaalul on mõne riigi elulised huvid peavad otsuse poolt hääletama kõik nõukogu liikmed. Kuna üheski dokumendis ei ole öeldud mis on eluline huvi, võib iga riik blokeerida otsuse vastuvõtmise nõudes ühehäälsuse põhimõtte rakendamist. Praktikas juhtub seda aga väga harva. Näiteks hullulehma taudi ajal 1998. Otsustas ministrite nõukogu keelustada Briti loomaliha impordi mandrile, siis blokeeris Briti põllumajandusminister oma vetoga (keeluga) nõukogu töö mitmeks nädalaks. Ministrite Nõukogu õigusaktid 1. Kõige rangem on määrus, mis kuulub täitmisele kogu mahus kõikide liikmesriikide poolt. Ta on ülimuslik kõigi teiste õigusaktide suhtes. 2. Direktiiv kuulub samuti täitmisele. Näiteks iga liitmesriik peab kohandama oma seadusi niimoodi, et oleks tagatud naiste ja meeste võrdsed õigused vastavalt EL direktiivile
) suspensiivne veto – saab seaduse vastu võtmist edasi lükata (relatiivne veto; president saadab tagasi, tuleb uuesti presidendile tagasi, ja president peab ise Riigikohtu poole pöörduma) – annab presidendile õiguse I korral seaduse tagasi lükata (nt põhiseadusega vastuolu korral), II korral kui president seadusega ikka nõus ei ole, peab ta võtma endale riski ja minema Riigikohtusse (suspensiivse vetoga taheti presidendi võimu piirata, tulemus on aga vastupidine; sest absoluutse veto puhul ei oleks tal isegi võimalust midagi tagasi lükata, suspensiivse puhul aga saab ta seaduse välja kuulutamist/jõustumist blokeerida) Õiguskantsleri raktiivne abstraktne normikontroll Sätestatud: PS § 142 lg 2 (loe lg 1, et aru saada miks lg 2 on olemas) , PSJKS § 4 lg 2 ja § 6
Kuna üheski dokumendis pole määratletud, mida võib pidada eluliseks huviks, saab iga riik blokeerida otsuse vastuvõtmise, nõudes ühehäälsuse põhimõtte rakendamist (näiteks maksupoliitilised küsimused). Praktikas juhtub seda siiski üpris harva. Ühe hiljutise näitena võib tuua nn hullu lehma taudi 1998. aastal, mille tõttu Ministrite Nõukogu otsustas keelustada Briti loomaliha impordi kontinendile. Siis blokeeris Briti minister oma vetoga nõukogu töö mitmeks nädalaks. Ühehäälsuse nõuet kasutatakse valitsusvahelise koostöö puhul. Ministrite Nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena, mille kohustuslikkuse aste on erinev. Kõige rangem on määrus, mis kuulub kogu mahus täitmisele kõigi liikmesriikide poolt. EL-i määrus sarnaneb ühe riigi parlamendi poolt vastu võetavale seadusele, st see on kohustuslik täitmiseks ja ülimuslik teiste õigusaktide suhtes. Direktiiv kuulub samuti
juhtidest (junta) ning teeb kõik poliitilised otsused. Tegelikkuses on ka tsiviilisikud kaasatud. Avalikeks teenistujateks jäävad siiski tsiviilisikud, kes alluvad juntale. Peamine võimuallikas on jõud. Ennetavateks taktikateks on arreteerimised või teatud kõrvaldamised. 3.2. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga. 3.3 Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses, kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab millised grupid võivad üldse poliitikas osaleda. 4) ainupartei autoritaarsed režiimid – eksisteerib koos sõjaväe, kiriku, majanduslike gruppide ja ühendustega jne. Siiani on need režiimid ebaõnnestunud iseenda kehtestamine ning nad on pidanud kaasama eelpool nimetatud organisatsioonid
üle. Käsud ja otsused tehakse sõjaväe ametnike poolt ja viiakse ellu läbi militaarse käsuliini. Armeest saab valitsus ehk kollegiaalne kogu, kes koosneb kõrgematest sõjaväe juhtidest (junta) ning teeb kõik poliitilised otsused. 3.2. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga. 3.3 Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses, kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab millised grupid võivad üldse poliitikas osaleda. 4) ainupartei autoritaarsed režiimid – eksisteerib koos sõjaväe, kiriku, majanduslike gruppide ja ühendustega jne. Siiani on need režiimid ebaõnnestunud iseenda kehtestamine ning nad on pidanud kaasama eelpool nimetatud organisatsioonid
annaabi.ee 
