''Illias'' ja ''Odüsseia'':15 693 ja 12 110 värssi vana-kreeka ioonia murdes(Homerose kreeka keeles).Dateeritud 8.saj eKr.Autorss omistatud laulik Homerosele ''Vanem Edda'' ja ''Noorem Edda'':Kirja pandud 13.sajandil käsikirjad 14.-17.sajandist vana-islandi keeles.''Vanema Edda'' autor teadmata.''Noorema Edda' autor Snorri Sturluson.Eestikeelsed tõlkd teinud Rein Sepp 46. Ava eepose "Kalevala" kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Väinamöinen:Väine kui vetevallaga seotud teonüüm;ktoonilisi jõude esindav taevajumala openent,maad loov sukelduv demiurg.Germaanipärase loitsu mõjul.Ülivõimas teadja.Eeposes Väinamöisel saamani roll. Ilmarinen:Ilma kui läänemeresoomlase tenüüm.Germaani traditsiooni mõjul:'taevajumal',müütiline taevalaotuse sepistaja, mille tõi kaasa rauatöötlemise tehnoloogia revolutsioonile levimine läänemere regioonis.Müütiline taevalaotuse sepp, kes sepistab sampo. 47
"Ilias" Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr · "Odüsseia" Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr · "Noorem Edda" Island, Snorri Sturluson, 13. saj 31. Ava eepose "Kalevala" kangelaste lmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Ilmarine - taevajumaluse teonüüm, germaani traditsiooni mõjul müütiline taevalaotuse sepistaja (selle tõi kaasa rauatöötlemise tehnika levik Läänemere aladel) Väinämöinen - *väinä - lai, rahulik sügav, aeglaselt liikuv vesi; vetevallaga seotud teonüüm, taevajumala oponent, ülivõimsa teadja võrdkuju (germaanipärase loitsu-kultuuri mõjul), väeka lauliku ja samaani roll 32. Kirjelda kokkuvõtlikult eepose "Kalevala" mütoloogilist geograafiat. Kalevala on Väinamöise valdus; rahvalauludes väga haruldane, enam tunntud on nimetused Väinölä, Päivöla, Suoemela, Luotola. Pohjala- Põhjala emanda Louhi valdus, asub kaugel põhjas, võib samastada Lapimaaga (lauludes seostub see
‐11. saj. eKr, akkadi keeles „Mahābhārata“ - Kujunes tervikuks 4. saj. eKr kuni 4. saj. pKr; tuntakse 15.‐ 16. saj. käsikirjade põhjal, sanskriti keeles „Ilijas“ ja „Odüsseia“ – 8. Saj eKr, Homeros, vana kreeka ioonia murdes “Kalevipoeg” - Fr. R. Kreutzwald, 1857‐1861 46. Ava eepose “Kalevala” kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. *väinä ‘lai, rahulik, sügav, aeglaselt liikuv vesi’ Väinä kui vetevallaga seotud teonüüm; ktoonilisi jõude esindav taevajumala oponent, maad loov sukelduv demiurg germaanipärase loitsu‐kultuuri mõjul > ülivõimsa teadja võrdkuju, sellisena nagu teame teda “Kalevala” eeposest *Ilma kui läänemeresoomeline või ka soomeugriline taevajumaluse teonüüm germaani traditsiooni mõjul: ‘taevajumal’ > ‘müütiline taevalaotuse sepistaja’ (Ilmarine sepistab sampo) 47
saj eKr • “Odüsseia” Vanakreeka, Homeros, 8. saj eKr • “Noorem Edda” Island, Snorri Sturluson, 13. saj 31. Ava eepose “Kalevala” kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Ilmarine - taevajumaluse teonüüm, germaani traditsiooni mõjul müütiline taevalaotuse sepistaja (selle tõi kaasa rauatöötlemise tehnika levik Läänemere aladel) Väinämöinen - *väinä - lai, rahulik sügav, aeglaselt liikuv vesi; vetevallaga seotud teonüüm, taevajumala oponent, ülivõimsa teadja võrdkuju (germaanipärase loitsu-kultuuri mõjul), väeka lauliku ja šamaani roll 32. Kirjelda kokkuvõtlikult eepose “Kalevala” mütoloogilist geograafiat. Kalevala on Väinamöise valdus; rahvalauludes väga haruldane, enam tuntud on nimetused Väinölä, Päivöla, Suoemela, Luotola. Pohjala - Põhjala emanda Louhi valdus, asub kaugel põhjas, võib samastada
"Vanem Edda" ja "Noorem Edda" · Kirja pandud 13. sajandil; käsikirjad 14.-17. sajandist vana-islandi keeles · "Vanema Edda" autor teadmata; "Noorema Edda" autor Snorri Sturluson (1178/9-1241) · Eestikeelsed tõlked teinud Rein Sepp (VE 1970 ja 2008; NE osaliselt 1990) 42. Ava eepose "Kalevala" kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Väinämöinen *väinä lai, rahulik, sügav, aeglaselt liikuv vesi *väinä kui vetevallaga seotud teonüüm; ktoonilisi jõude esindav taevajumala oponent, maad loov sukelduv demiurg Germaanipärase loitsu-kultuuri mõjul ülivõimsa teadja võrdkuju, sellisena nagu teame teda ,,Kalevala" eeposest Väinämöinen Eeposes Väinämöisel ka kultuurheerose, väeka lauliku ja samaani roll Ilmarinen *ilma kui läänemeresoomeline või ka soomeugriline taevajumaluse teonüüm
ilmus 1995 46. Ava eepose “Kalevala” kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. Väinämöinen. Ilmaneitsi laskub merre, kus ta tuule ja vee poolt rasedaks tehtuna saab vee emaks. Part teeb pesa ja muneb vee-ema põlvele. Munad veerevad pesast, purunevad ja tükkidest saab maa. Väinämöinen sünnib vee-emast. Väinamöinen tähendab rahulikku, sügavat, aeglaselt liikuvat vett on Väina jõe hüdronüüm Väinä kui vetevallaga seotud teonüüm; ktoonilisi jõude esindav taevajumala oponent, maad loovsukelduvdemiurg, ülivõimsa teadja võrdkuju, sellisena nagu teame teda “Kalevala” eeposest, eeposes Väinämöisel ka kultuurheerose, väeka lauliku ja šamaani roll. Ilmarine. On läänemeresoomeline või soomeugriline taevajumaluse teonüüm. Tunda on germaani traditsiooni mõju: müütiline taevalaotuse sepistaja, mille tõi kaasa
saj. eKr kuni 4. saj. pKr; tuntakse 15.‐ 16. saj. käsikirjade põhjal, sanskriti keeles „Ilijas“ ja „Odüsseia“ – 8. Saj eKr, Homeros, vana kreeka ioonia murdes Vanem Edda ja Noorem Edda – 13. Saj eKr vana-islandi keeles, Vanem- autor teadmata, Noorem autor Snorri Sturluson. 42. Ava eepose “Kalevala” kangelaste Ilmarise ja Väinämöise mütoloogilist tausta. *väinä ‘lai, rahulik, sügav, aeglaselt liikuv vesi’ Väinä kui vetevallaga seotud teonüüm(jumalusnimi); ktoonilisi (alumine, taevale vastanduvsfäär) jõude esindav taevajumala oponent, maad loov sukelduv demiurg germaanipärase loitsu‐kultuuri mõjul > ülivõimsa teadja võrdkuju, sellisena nagu tea -me teda “Kalevala” eeposest *Ilma kui läänemeresoomeline või ka soomeugriline taevajumaluse teonüüm germaani traditsiooni mõjul: ‘taevajumal’ > ‘müütiline taevalaotuse sepistaja’ (Ilmari ne sepistab sampo 43
annaabi.ee 
