Eessõna väitel kogus Thor Helle grammatika jaoks materjali pikema aja jooksul, ent kuna ta oli 30-ndatel aastatel hõivatud piibli toimetamise ja väljaandmisega, jäi grammatika väljaandmine Tallinna Pühavaimu eesti koguduse õpetaja Eberhard Gutsleff noorema ülesandeks (kes oli trükki toimetanud ka käsiraamatu). Gammatikale on lisatud ulatuslik sõnavarakogu, mis on küll esimene trükitud eesti-saksa sõnastik, kuid pole siiski originaalmaterjal, vaid tugineb S. H. Vestringi (märksa mahukamale) käsikirjalisele sõnastikule. Sõnastikule on lisadena liidetud 16 temaatilist eriloendit saksa (ositi ka ladina ja vene) vastetega ning saksakeelsete selgitustega, mis väljaandja sõnul pärinevad Thor Hellelt ja teistelt pastoritel. Sõnastikule järgnevad eesti vanasõnad ja mõistatused saksa vastetega, mis ei ole samuti Thor Helle enda kogutud, vaid pärinevad väljaandja sõnul samalt
Oli Jüri ja Kose kiriku pastor, aastast 1715 ka Eestimaa konsistooriumi assessor. Asutas 1721 Jüris köstrikooli, mis tegutses aastani 1726, ja õpetas seal ka ise. 1732. aastal koostas keelekäsiraamatu „Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache” ("Lühike sissejuhatus eesti keelde"). See sisaldab lühikest grammatikat, ulatusliku eesti-saksa sõnaraamatut (umbes 7000 sõna; tugineb Salomo Heinrich Vestringi materjalidele), 525 vanasõna ning kõnekäändu, 135 mõistatust ja õpetlikke moraliseerivaid kahekõnesid. Aastast 1728 juhtis Helle Piibli tõlkimist ja hiljem, 1739, Tallinnas selle väljaandmist. „Piibli Ramatu” tõlge avaldas olulist mõju eesti kirjakeelele ning mõjutas nii vaimuliku kui ka ilmaliku kirjanduse keelt
Anton Thor Helle), * aitas kaasa lugemisoskusele, * avardas rahva silmaringi, * kujundas arusaama raamatukeelest ja -stiilist, * taotleti lihtsust ja rahvapärasust, * rikastas sõnavara laensõnad: jaana-lind, stimipuu `akaatsia`, ahal àaloe` tänapäeval arhailised murdesõnad: puul `mullikas`, udris ´kärmas` Kasutusel vana kirjaviis, ehkki näha veel saksa mõju. Sõnaraamatud ja grammatikad 1730ndatel valmis käsikirjaline Salomo Heinrich Vestringi ,,Eesti-saksa sõnaraamat". Autor hea eesti keele tundja, teoses üle 8000 eestikeelse sõna + vanasõnad, mõistatused, kõnekäänud, lauseidki. 1732 A. T. Helle põhjaeesti keele grammatika § koos sõnastiku ja rohkete sõnaloenditega (kasut Vestringi sõnaraamatu materjale) § esmane keel eesti keel (esmakordselt) § tähestikulises järjekorras § lõpus: erinevaid nimetusi (kuud, nädalapäevad, pühad, taimed, puud jne), § saksa ja vene laensõnade loend, §
Piibli tõlkimine oli oluline, sest: *Ühtlustas eri murrete keeletarvitust ühtse kirjakeele suunas. *Rikastas oluliselt kirjakeele sõnavara *Tänu piibli autoriteedile muutus autoriteetseks ka selles kasutatud keel, sellega paranes ka eesti kirjakeele staatus *Aitas kaasa rahva lugemisoskuse arenemisele *Kujundas arusaama trükitud raamatute keelest ja stiilist Sõnaraamatud ja grammatikad *18. saj. esimesel poolel tehti ka olulist sõnaraamatutööd. *1730. aastatel valmis S. H. Vestringi käsikirjaline "Eesti-saksa sõnaraamat" *1732. aastal ilmus Anton Thor Helle põhjaeesti keele grammatika. Eestikeelse ilukirjanduse algus *18. sajandi esimesel poolel välja kujunenud raamatukeele traditsiooni jätkasid ka 18. saj. jutukirjanikud F. G. Arvelius, F. W. von Willmann, O. R. von Holtz ja J. W. Ludwig von Luce, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Aitäh tähelepänu eest!
Lahenduse leidis Vierorth, kes muretses raha hernhuutlastelt jt. Trükipoognaid parandas Tallinna gümni õp Biek, kes tegi käsikirja viimasel hetkel omavolilisi parandusi, tuues nt saksa artiklite vastetena sisse üks ja see. Täispiibliga pandi põhi põhjaeestilisele kirikukeelele, mille stiil mõjutas kirjakeelt kaua. Stiili peatunnus on lihtsus. Vestring ja tema käsikirjaline sõnaraamat 18.saj tähtsaim käsikirjaline sõnastik on Vestringi põhjaeestikeelne "Eesti- saksa sõnaraamat", mis oli hilisematele sõnastikele aluseks. Vestringi sõnastikus on enamik näiteid rahvapärased, tõestades, et Vestring huvitus rahvakeelest. See sõnastik on 18.saj I poole suurim. Vestring esitas sõnastikus sõnarühmi, nt märksõna Litn (=linn) alt leiame Riig, Tallin, Perno-Lin, Tarto-Lin jt. Sõnad on esitatud tähestikulises järjekorras, sõnaloendi ette tuuakse välja 2-3 tähte järgnevatest sõnadest
docstxt/.txt
Esimestest katsetest kuni 1999. aastani”. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr. 72. Tallinn, 1999. Raimo Raag, „Talurahva keelest riigikeeleks”. Tartu, 2008. Võrguaadresse Vana kirjakeele korpus http://www.murre.ut.ee/vakkur/Korpused/korpused.htm Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants http://www.eki.ee/piibel/ Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva Eesti trükise punane raamat http://www.nlib.ee/PunaneRaamat Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamat http://www.folklore.ee/~kriku/VESTRING/index.htm
Sugulussõnade puhul on tõde, et lihtsõna tuleks eelistada. Nt küdi, nadu ja nääl ei ole keelde juurdunud, ikka kasutatakse mehevend, naiseõde ja naisevend. Juurdumatuse põhjuseks on harv kasutamine. Mõisteid ”mehevend”, ”naisevend” ja ”naiseõde” kasutati igapäevaselt siis, kui elati maal suurte peredena. Linnastumise järel muutus suhtlemine nende sugulastega harvemaks ja küdid, naalud unustati. Trükis esinesid need sõnad juba 17. sajandil Stahli, Gösekeni ja Vestringi sõnaraamatutes. Nad on ka Wiedemanni sõnaraamatus, millest pandi nad 1920ndatel sõnavara fikseerides ja täiendades ”Eesti õigekirjutuse sõnaraamatusse” ja Aaviku sõnastikku. Käli on olemas enamikus läänemeresoome keeltes (tähendus naiseõde on ainult eesti keeles). Käli kuulub meie omasõnade uurali päritolu sõnade rühma. Ta on olemas enamikus soome-ugri ja samojeedi keeltes. Esialgne uurali kuju oli *kälä-w.
Neile lisandusid ka esimesed eesti soost haritlased, nt K. J. Peterson, Fr. R. Kreutzwald jt. Seda tüüpi keeleartiklid koosnesid enamasti pikkadest sõnade, kõnekäändude ja ka nimede loenditest, harvem selgitati sõnade tähendust või sünonüümide tähenduserinevusi. Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See oli uus sõna eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse poolest. See sisaldas nii põhja- kui ka lõunaeesti keele sõnu, murdevariante, liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid, fraseoloogiat jm
annaabi.ee 
