Mägile oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti
Alguse sai ,,teine laine", mis kestis 1933. aastani, kuna sellele tegi lõpu samal aastal võimule tulnud Adolf Hitler, kes keelustas kogu moodsa kunsti. Paljud kunstnikud emigreerusid USAsse. Oma jälje suutsid siiski jätta Otto Dix [otto diks] (1891-1969), Georg Grosz [dzoodz gros] (1893-1959), Max Beckmann [maks bekmann] (1870-1938), Käthe Kollwitz (1967-1945), kes esindavad ekspressionismi nii-öelda veristlikku varianti. Kujutluslaad muutus reaalsuselähedasemaks, kuid hoiak küüniliseks, veelgi ühiskonnakriitilisemaks. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast. Ekspressionism jõudis Ernst Barlach'i [ernst barlah] (1870-1938) loomingu näol ka skulptuuri.
käsutuses olevate vahenditega väljendas subjektiivseid seisundeid. Sürrealismi ideoloogiks oli Andre Breton kirjanik, kes tuli 1924 välja oma sürrealismi manifestiga. Nime sürrealism kasutas esimest korda Apollinaire oma 1917ndal aastal etendunud näidendi ,,Teiresiase rinnad" kohta. Sürrealiste ühendas temaatika, maalimisviisid olid väga erinevad, sageli kujutati esemete üksikuid osi realistlikult. Osad eristavad ka nn veristlikku sürrealismi, mis oli äärmiselt realistlik sürrealism, esindaja Chirico, keda on kutsutud ka metafüüsilise maalikunsti esindajaks, ta oli Itaalia kunstnik, kes I ms ajal viljeles metafüüsilist maali püüd kujutada midagi, mis ulatud üle inimese igapäevasest füüsilisest kogemusest, kujutas linnavaateid või siseruume, nt ,,Evangeelne natüürmort" ja ,,Tänavamaelanhoolia ja müsteerium". Tuntud sürrealist oli ka Salvador Dali, kel oli teatraalne ja skandaalne looming ning
meisterateljees. Professor oli tema tööga väga rahul. Paralleelselt skulptuuriga tegeleb Viiralt seal intensiivselt joonistamise ja estampgraafikaga. Kuna Dresdeni-aegseid skulptuure pole säilinud, piirdub teadmine sellest perioodist graafikaga. Silmatorkavalt tugevneb tema töödes saksa ekspressionismi sõjajärgse variandi verismis 1 mõju. Just Viiralti Dresdenis viibimise aegu tõusis see vool saksa kunstielus tähelepanu keskpunkti. Viiralt nägi veristlikku kunsti näitustel, tõenäoliselt puutus ka isiklikult kokku selle voolu esindajatega, eelkõige silmapaistvaimaga neist Otto Dixiga2. Saksa kunstnikest, kes Viiraltile konkreetsemat mõju avaldasid, tulebki kõne alla esmajoones Dix. Verism haaras Viiralti kaasa ning ta on selle eredaim ja ehedaim väljendaja eesti kunstis. Verismi mõju tema loomingule toimis 1930. aastate alguseni välja. Ometi ei tule viimast liiga sügavaks pidada
Sealt on pärit inimeste karakteri rõhutamine kuni groteskini, objektida materjali ja vormi toonitamine ning õhu- ja värviprobleemide jätmine tahaplaanile. Aleksander Vardi (1901-1983) maalidel on esemete ja figuuride kontuurid teravad, vormid kalgid, värvid selged, kuid kuivad ja meeleolu karm ning proosaline. Adamson-Ericu (1902-1968) noorpõlvetöödele on omane karikatuursuseni arendatud iseloomustus. Ka graafik Edvard Viiralti (1898-1954) looming oli 20.ndatel osalt veristlikku ilmega. Ta kujutas 20.nadte alguses stipendaadina Dresdenis elatud suurlinnaelu pahupoolt, kuid tema fantaasiaküllane ja groteskne kujutlus ei olnud nii süngelt tõsine nagu sakslastel. Pärast 1925. aastat elas Pariisis ja sealne lõbujanuline atmosfäär soodustas suurlinnaelu kergemeelsemat kujutamist. Viiralti loomingu mitmekülgsus oli ületamatu nii tehniliselt kui sisuliselt. Oli üliviljakas kõigis teemades ja graafikatehnikates. On illustreerinud arvukalt
Mägile oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonitus, plastiline modelleering või hele
ja Mägile oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist
annaabi.ee 
