põllutööd, metsatööd. Naistel oli toit, loomad, riided ja lapsed, juhtus ka, et pidi olema põllutöödel.Vanim maaharimisviis oli alepõllundus. Parema saagi saavutamiseks jäeti maa puhkama ehk kesaks. Vanimateks teraviljadeks oli oder ja nisu. Hiljem hakati kasvtama kaera, peamiselt loomadele.Kõige raskem töö oli suve lõpul ja sügisel oli rehepeks. Töö läks kergemaks kui hakati taludesse muretsema rehepeksumasinaid. Teine raske töö oli loomakasvatus. Töö ja veoloomadeks olid hobused ja härjad. Oli ka teisi loomi, näiteks lehmad, nad andsid piima. Mida aeg edasi, seda paremaks läks ka loomakasvatus tuli rohkem loomi ja elu oli parem.Kolmas raske töö oli heinategu. Heinatööde algus sõltus eelkõige ilmast, tavaliselt loeti heinaajaks ajavahemiku jaanipäevast jaagupipäevani. Vanarahvas ütles, et Jaagup lööb raudnaela heinakõrde, mis tähendas, et hein muutus raskelt niidetavaks. Tavliselt saadi heina looduslikelt heinamaadelt
Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi
Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi
Kõige esindulikum ruumiosa asus ahju suhtes diagonaalselt vastasnurgas. Seal seisis söögilaud. Vana rahva tööd Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult. Vanimaks teraviljaks oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid, vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta
inimesekujutisi. Varasemal perioodil sangaga kanne, millel naiserinnakujulised kühmud. Pole teada, kas keraamika Lausitzi kultuuris spetsialiseerunud. Tõsine käsitööala oli metallitöötlemine. Majanduse aluseks künnipõllundus. Palju säilitusauke. Põhiliselt nisu, oder; aga ka hirss, rukis, kaer, uba, lääts. Lisaks lina, õunu, pirne, ploome. Tähtsaimad koduloomad: veised, sead. Lisaks lambad, kitsed, hobused, koerad. Hobustel ratsutati, aga ka veoloomadeks. Jaht. Sõid konnakoibi. Etniline taust: indoeuroopa hõimud, kellel tähtis roll hilisemate slaavlaste, illüürlaste jt kujunemisel. 37 Kesk-Euroopa urniväljade kultuur 1300/1200750 eKr Kas keltide-eelne või just keltide algus. Nimi iseloomulikust matmisvormist, kus põletatud surnuluud ja tuhk pandi savinõusse, nõu maeti kalmistusse. Urniväljade kultuuri jagatakse mitmeks etapiks. Sai alguse kohalikust kääbastega
Talud olid valdavalt üheadramaased. Karja, heina ja metsamaad olid küla ühisvalduses. Palju töid tehti ühiselt talgute korras. Kogukonnast lahku löönud suuremaid talusid kutsuti mõisateks. Põlluharimises tuli vana kaheväljasüsteemi kõrval talirukki levikuga alates 11. saj. aina enam kasutusele kolmeväljasüsteem, mille puhul üks osa põldudest oli talivilja, teine suvivilja ja kesa all (puhkas). Koduloomadena peeti veiseid, sigu, lambaid, kanu ja hobuseid. Peamisteks töö- ja veoloomadeks olid härjad. Laienes kaubavahetus naabritega. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lõuna ja läänerannikut Venemaa linnadega. Tegeleti ka vahenduskaubandusega ja vahetuskaubandusega. Novgorodi ja selle tagamaid varustati viljaga. Vilja eest saadud karusnahad, vaha ja muu toormaterjal viidi edasi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule. Kaubateede äärde tekkisid linnalised asulad. Ranniku
Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Härgade kasutamine oli kõige rohkem juurdunud Lääne- ja Loode-Eestis, kus taludes oli härjarakendeid umbes sama palju või rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis. Taludes peeti palju tööloomi, sest nendega hariti nii mõisa kui oma põllud
annaabi.ee 
