Tanutamist viidi läbi ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul peiu ema või isamehe naise poolt. Veimevaka jagamine Erinevate allikate järgi toimus veimevaka jagamine kas pulmapea teisel või siis viimasel päeval, kuid üks tähtis toiming oli ta kindlasti. Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust. Veimede jagamise eest anti vastukingitusi, milleks enamasti oli raha, toidukraam või elusloom. Sellega pandi alus ka noorpaari edaspidisele elule 3. PULMADE LÕPP
6 Tanutamist viidi läbi ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul peiu ema või isamehe naise poolt. Veimevaka jagamine Erinevate allikate järgi toimus veimevaka jagamine kas pulmapea teisel või siis viimasel päeval, kuid üks tähtis toiming oli ta kindlasti. Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust. Veimede jagamise eest anti vastukingitusi, milleks enamasti oli raha, toidukraam või elusloom. Sellega pandi alus ka noorpaari edaspidisele elule. 6 Karu, A. (1997). Väike pulmaraamat. Tallinn: Kirjastus ,,Perioodika", lk. 11.
lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurem kudumistöö toimus siiski talvel ja õhtuti. Sukkade-kinnaste kudumise kohta on öeldud, et kootakse nii kodust minnes kui koju tulles. Levib ka uskumus, et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed. 1.1 Kindad rahvatraditsioonis Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma. Võrumaal nimetati veimeid andideks. Riietusesemete seas oli suur osatähtsus kinnastel ja neid pidi pruudil palju olema: nii kinkimiseks kui uskumuste ja traditsioonide järgimiseks. Näiteks pidi pruut kindaid kinkima pulmarahvale, kombeks oli ka teelahkme peal paar maha visata või ka lehmalauta ja talli neid jätta. Arvati, et siis läheb kõik hästi. Usuti ka, et lambaõnne tagamiseks tuli asetada paar kindaid lammaste peale, elu kergendamiseks tuli kaevu koogu külge kindad köita, et käed vee võtu ajal
vahetama riidekapp, mis oli osa pruudi vanemate muretsetud kaasavarast. Nüüd telliti kapp või kummuti tislerilt ja see pidi olema täis riideid. Olulisel kohal olid nüüd voodipesu, kardinad, vaibad ja laudlinad. Maal oli kombeks, et pruudile anti kaasavaraks lehm või paar lammast. Arvati et pruut peab tooma kindlasti nelja jalaga elusa looma see toob õnne. Linnas või alevis osteti tütrele kaasavaraks õmblusmasin. Järjest harvemaks jäid pulmad, kus pruut veimeid jagas. Anded olid mõeldud vaid kõige lähedastematele uutele sugulastele ja sõpradele ning lõpuks jagati neid vaid ämmale ja äiale. Pruutpaarile hakati kingitusi tooma põhiliselt alates 19/20 sajandi vahetuseset. Üldlevinuks sai see Esimese maailmasõja ajaks. Mängudest toimusi sellised naljamängud nagu pruudi varastamine, pulmakohus, pulmasaun, imeveski, kurepesa, taalrimäng, võidujooks. Külalistele määrati ka tegevusi, kes oli pulmatohter, kes pulmahobune või karutantsitaja.
(EE 4 1989: 489)
Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem
ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel
järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused
ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel
hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile
pulmalistele kingitusi – veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati
(EE 4 1989: 489) Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile pulmalistele kingitusi veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati valmistama lapsepõlves. Veimevakka valmistati: sukki, sokke, säärepaelu, vöösi, kindaid. Peale selle sisaldas vakk särke äiale, padjapüüre ja põlli ämmale. (Peterson 2006: 52) Tänapäeval on aga pulmade traditsionaalne osa aga vähenenud, sest igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja kuidas rahakott võimaldab. Samas peetakse pulmi tänapäeval enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt kestavad pulmad ühe
vahetama riidekapp, mis oli osa pruudi vanemate muretsetud kaasavarast. Nüüd telliti kapp või kummuti tislerilt ja see pidi olema täis riideid. Olulisel kohal olid nüüd voodipesu, kardinad, vaibad ja laudlinad. Maal oli kombeks, et pruudile anti kaasavaraks lehm või paar lammast. Arvati et pruut peab tooma kindlasti nelja jalaga elusa looma see toob õnne. Linnas või alevis osteti tütrele kaasavaraks õmblusmasin. Järjest harvemaks jäid pulmad, kus pruut veimeid jagas. Anded olid mõeldud vaid kõige lähedastematele uutele sugulastele ja sõpradele ning lõpuks jagati neid vaid ämmale ja äiale. Pruutpaarile hakati kingitusi tooma põhiliselt alates 19/20 sajandi vahetuseset. Üldlevinuks sai see Esimese maailmasõja ajaks. Mängudest toimusi sellised naljamängud nagu pruudi varastamine, pulmakohus, pulmasaun, imeveski, kurepesa, taalrimäng, võidujooks. Külalistele määrati ka tegevusi, kes oli pulmatohter, kes pulmahobune või karutantsitaja
annaabi.ee 
