KÕRBETAIMED Õppematerjal VIII klassile Võhma Gümnaasium 2001 Tiiu Uibo Töö koostanud: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001 KÕRBETAIMED TAIMKATE koosneb suurt kuumust ja kuivust taluvaist, pisilehistest ja lehituist, astlalistest, turdlehistest, vahakirmekattega, lühikese vegetatsiooniperioodiga, aeglase kasvuga ning suhteliselt hästi arenenud pindmise ja haruneva (pinnaseveetoitelistest) või sügava ja väheharuneva juurestikuga (põhjaveetoitelistest) taimedest. Tavalisimad on efemeerid, ühe ja kaheidulehelised tava ja turdpüsikud, poolpõõsad, kõvalehised ja lehitud võrapõõsad ning puud ja turdpuud. Paljudel kõrbetaimedel on suur toiteväärtus (ka pärast taime kuivamist), neid tarvitatakse
reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus, kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab ka pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja külmunud mullaga koos kerkivad üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui selline sulamine-külmumine kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida mullapinnale
Sel ajal on üleval pool juba jahedam. Kõige suurem ajanihe on turvasmullas, kus sügavama kihi maksimum saabub septembris. Soojast mullast omastab taim oluliselt paremini toitaineid, kui jahedast mullast ning soojal mulla l on väetiste efktiivsus kõrgem. Kui mulda kuivendada, siis sellega ei reguleerita mitte ainult liigniiskust , vaid mõjutatakse kõiki reziime. Taimed lähevad üle oma arengus järgmisesse faasi, kui on saanud teatud soojuskvantumi. Suvinisu ja kaer on suhteliselt pika vegetatsiooniperioodiga. Kui kaer külvata liiga hilja ja kui juhtub olema jahe suvi, siis kaer ei valmi. Et mõjutada muldade soojusreziimi, kasutatakse mitmeid võtteid: maasikaid kasvatatakse mustal kilel (muld soojeneb ruttu üles), kasutatakse katteloori kaitseks külmade eest, kasutatakse turbamultsi, põhumultsi. Kaevata kraav, panna põhja põhk ja ammooniumnitraat, katta kilega, veebruaris kasta sooja veega ja katta uuesti kilega ja nüüd panna peale turvast ja selle peale kartulid. MULLA TOITEREZIIM
sügiskülmad on ohtlikud augusti päikeseenergiat. Temperatuuri mõju fotosünteesile: Fotosüntees lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast Päikeseenergia abil toodab orgaanilist ainet toimub temperatuurivahemikus 0...40(50)º C, pärinevatele liikidele, sest pika klorofüll. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse kusjuures optimaalne on enamasti 15...25º C. vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed intensiivsusest.Seega sõltub maapinnale ajaühikus Optimumtemperatuur õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe langeva energia hulk laiuskraadist, aasta- ja oleneb puu liigist. Harilikul tammel suureneb sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad kellaajast. Varju taluvatel puudel on assimilatsioon veel 25º C juures, kuusel saabuvad järsku
lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3 kraadi, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5 kraadi, haavavõrseid -4...-5 kraadi. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab ka pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale
esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel
esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2...-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5...-4,5º C, haavavõrseid -4...-5º C. Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, pärinevatele eksootidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda. Võrsete mittepuitumist soodustab pikk ja soe sügis ning kahjustused on suuremad kui sügisesed ja ka talvekülmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk -kohrutus: Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale ja nõrgad juured võivad katkeda
annaabi.ee 
