Vanem on olnud ilmselt seegi tava, et peig ja mõrsja ei sõitnud sama hobusega ja samas sõidukis. Mõrsjat sõidutas kas pruudivend või peiupoiss. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobuselt looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Sellega seostunud tavad on samasugused nagu saajarongi saabumisel mõrsjakoju. Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha
sissesõitnud pulmalised enne teisi. Ka esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: kui mõrja tagasi vaata, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kaju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti. Sellest loodeti head lambaõnne või mõrsja leplikku südant või üksmeelset elu. Mõrsja heitis vaibale või kasukale vöö. Majja mõrsja kas talutati või kanti. Mõrsja ees astus
teele, nägu kinni kaetult, et ta tagasi ei oskaks tulla. Isamees või peiupoiss viib mõrsja süles saani. Mõrsjaga koos lähevad kaasanaine, pruuttüdrukud ja pruudi vennad. Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: mõrsja ei tohi tagasi vaadata, sest muidu sünnivad lapsed tema nägu, ristteest üle sõites peab mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks, jõest üle sõites viskab mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Kui jõutakse peiu koju siis jookseb peiu poiss teavitama ,et nüüd tullakse, ta sai kaasa õllekannu kostitamaks saajalisi. Kannu tuleb hoida nii, et kannust piiskagi maha ei kukuks ja kui kukub siis jääb pruutpaar lasteta. Kui kõik joonud siis visatakse üle jäänud õlu nelja tuule poole või valatakse mõrsjat vedanud hobusele pähe aga seda ei saa teha, sest mõni loomakaitsja võib trahvi kaela tuua.
ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) 2.2 Pulmad tänapäeval
Taevades veedeti õndsuses 4 aastat ja siis sünniti ümber lindudeks, liblikateks või putukateks. Erinevad teispoolsused: Päikesejumal Tonatiu (ehk Huitzilopochtli) päikeseriik taevas - mehed, kes hukkusid lahingus, välgulöögist, surid teatud haigustesse või kes olid ohverdatud; samuti naised, kes surid sünnitamisel.. Nn. Musta ja Valge maa ehk Quetzalcoatli taevas preestrid ja õpetlased. Nn. Vee ja Udu maa ehk Tlaloci taevas - need, kes olid surnud veesurma. Mictlani Pilveriik ehk sügavaim allilm - kõik, kes surid loomulikku surma. Kultus. Preesterkond (tlamacazqui) jagunes vastavalt funktsioonidele. Ohvritoojad preestrid oli eraldi seisus. Ohver. Tavaliselt austati jumalaid tantsu, laulu ja kultusdraamadega, mõnikord ka rituaalse pallimänguga. Levinud oli oma vere ohverdamine sisselõike teel tavaolukorras. Mõnikord ohverdati ka loomi. Tähtsaim ohver oli inimohver - jumalate toit
Sõidutaja püüdis mõrsjat "ära ajada", vastaspoole pulmapoiss aga seda takistada. Kui äraajamine õnnestus, pidi teise poole pulmapoiss mõrsja välja lunastama. Nagu tuldi, nii ka lahkuti suure müraga püsside paugutamise ja hõiskamisega - lärm pidi eemale hoidma kõik kurjad olevused. Arvati, et kui mõrsja pulmarongis tagasi vaatas, sündisid lapsed tema nägu; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiu koju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülejäänud õlu kõigi nelja tuule poole. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu.
hoidma kõik kurjad olevused. Külapoisid tegid teele tõkkeid ja nõudsid "passi", millest saadi üle õlle, hiljem viina pakkumisega. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu
pulmalistel on tegevus – pruudi otsimine. (Eesti pulmaagentuur, Heinsaar, Vool 2004: 41-44)
3.8 Pulmarongi tavad
Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid
lapsed tema nägu. Ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et
loomadele kahju ei sünniks. Jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et
lastel ei oleks veesurma kartust.
annaabi.ee 
