Elupaigatüübile huumustoitelised järved ja järvikud vastab Meenikunno loodusalal Nohipalu Mustjärv, mille pindala on 22,1 hektarit, Suur Suujärv, mille pindala on 4,93 hektarit ja Keskmine Suujärv, mille pindala on 2,11 hektarit. Elupaigatüüp huumustoitelised järved ja järvikud hõlmab endas pruuniveelisi järvi ja rabalaukaid, mille vesi on happeline ning rohke humiinaine tõttu üsna tume. Rabajärvedel ja -laugastel kõrgem kaldaveetaimestik kas puudub või on väga hõre, veesiseseid soontaimi ei kasva ning ka ujulehtedega taimi on vähe, kuid nii kaldal kui ka kaldavees kasvab rohkesti turbasamblaid (Paal, 2007). 3. Liigid looduskaitsealal Meenikunno looduskaitseala on liigiliselt väga mitmekesine. Leidub palju selgroogseid, selgrootuid ja taimi. Lisaks tavapärastele liikidele, pohlad, mustikad, seened, jõhvikad, leidub looduskaitsealalt ka kaitsealuseid liike. Rabast leidub mitmeid kaitsekategooria esindajaid. Esimene neist on rüüt (PLUVIALIS
Vagula järv kuulub veepoliitika raamdirektiivi järgi keskmise karedusega kihistunud järvede hulka. Fütoplanktoni arvukus Vagula järves oli 2008. aastal madal. Rühmade osas esinesid kõrgeima biomassi väärtusega: maikuus neel- ja ränivetikad, juulis räni- ja sinivetikad, augustis vaguviburvetikad. (Eesti väikejärvede seire 2008) Suurtaimestiku seirel täheldati 2008. aastal 43 liiki makrofüüte, - 28 liiki kaldavee-, 5 liiki ujulehtedega ja 10 liiki veesiseseid taimi. Järves domineeris kaldaveetaimestik, kõige rohkem esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks liigiks oli kollane vesikupp (Nuphar lutea). Veesisest taimestikku oli samuti vähesel määral, valitsevaks liigiks läik-penikeel (Potamogeton lucens). Kaitsealustest liikidest esines III kategooria liik väike vesiroos (Nymphaea candida)
mudastumisele, kinnikasvamisele ja hääbumisele. Ähijärve seisundit võib siiski veel pidada võrdlemisi heaks, seda näitab ka liigirikkus. Siit on leitud mitmeid vetika- ja vesikirbuharuldusi, kusjuures vetikate poolest on tegemist ühe Eesti liigirikkama järvega (sarnane on ka Aheru järv). Suvel leidub nende liike avavees tavaliselt vähemalt sada (heas seisundis eutroofse järve keskmine on 5060). Veesiseseid taimi on vaid veerand liikide üldarvust, neist sagedasim kaelus-penikeel, järgmine läik- penikeel. Küllalt tihti leidub taimevaeseid liivaseid kaldalõike, mis meelitavad suplema, aga rahutu põhjareljeefi ja kohati järsult suureneva sügavuse tõttu peab siiski olema ettevaatlik. 12 KASUTATUD KIRJANDUS: 1. Keskkonna seire programmi kodulehekülg http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/ 2. Keskkonna amet http://www.keskkonnaamet.ee/ 3. Eelis http://loodus
lõikudel. Samuti raskendas jõkke kukkunud puud vaatlemist jõe kaldalt. Lõikudel, mille ääres paiknesid elamud või kuhu ulatusid nende hooldatud alad, oli võimalik küll liikuda, kuid seal leidus vaid tavalisi maismaataimi ning enamik alasid olid ka niidetud ja täiesti hooldamatut keskkonda seal ei esinenud. Alad, mis ei piirnenud otsese asustusega, olid kaetud enamasti hügrofüütidega ehk niiskuslembeliste taimedega. Mitmes kohas leidus kalda äärtes ka veesiseseid ja ujulehtedega taimi, näteks kollast vesikuppu Nuphar lutea. Teisi taimeliike käsisitleb pikemalt elustiku peatükk. Lõigu põhjakallas oli enamasti kaetud põllu- ja heinamaaga, mida kaldast eraldasid paju ja sanglepa võsad; samuti asetseb põhjakaldal Navi küla. Lõunakallast aga katsid võsa lõigud ja heinamaad, mis viitasid tugevale inimtegevuse mõjule jõelõigu kaldal. 2.2 Valagala looduslikud tingimused
6 Võrtsjärve kaldad on enamasti madalad - lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Idakallas on aga suhteliselt kõrge. Võrtsjärve taimestik koosneb umbes 600 taksonist. Suurtaimi on üle 100 liigi. Kõige tavalisem on tähk-vesikuusk. Sellele järgnevad harilik pilliroog, järvkaisel, kollane vesikupp ja kaelus-penikeel. Ohtruse poolest on esikohal harilik pilliroog, luigelille ja järvkaisla ees. Kõige rohkem on Võrtsjärves veesiseseid taimi, järgnevad kaldaveetaimed ja ujulehtedega taimed. Rõuge suurjärv Rõuge Suurjärv on järv Võrumaal Haanja kõrgustiku loodeserval Rõuge alevikus. Suurjärv ehk Nõiajärv asub sügavas Rõuge ürgorus, kuuludes Rõuge aheljärvestikku. Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim järv. Järve suurim sügavus on 38 meetrit, kuid keskmine sügavus on ainult 11,9 meetrit. Rõuge Suurjärve pindala on 13,5 hektarit. Järv on väga allikarohke. Järve kõrgus on merepinnast on 116 meetrit
2. kammkarbid Pecten sp. 3. rõõneskarp Tridacna maxima 4. rannakarp Mytilus edulis 5. südakarp Cardium edule 23. Maailma suurim karp on rõõneskarp Tridacna maxima elab soojades meredes, korallriffidel 24. Pärleid on võimelised kasvatama järgmised karbid 1) Pinctada sp. pärlikarp 2) Margaritana margaritifera ebapärlikarp 25. Inimesele kahjulik karp on Teredo navalis laevaoherdi kahjustab veesiseseid puitehitisi, uuristab neisse käike 26. Austrite eluviis erineb paljude teiste karpide eluviisist, sest nad kinnituvad alumise karbipoolmega veealustele kividele või esemetele - kasvavad substraadiga kokku 27. Rõõneskarpe on väga erinevaid värve, nende värvus sõltub neid kaetatuva korallide ja vetikate värvusest. 28. Peajalgsete keha jaguneb peaks ja kereks 29. Kõikidel peajalgsetel on peas mitu kombitsat õige 30. Peajalgsed elavad meres 31. Koda puudub kõikidel peajalgsetel vale 32
(lahnarohul), rasked seemned (vesikarikas). Peamised levitajad on veelinnud, inimene levitab taimi peamiselt laevatamise ja parvetamisega. Looduslikku magevee taimkonda tuleb pidada vanemaks kui ümbritsevat maismaa taimkonda. Meie järvede taimestiku algust arvestatakse10 000 a tagasi (soe allerödi periood), taimed olid esimesed sisserändajad jääserva vahetuis jälgedes, samal ajal oli maismaataimestik veel üsna arktilist laadi. Ühtlasi tuleb veesiseseid taimekooslusi lugeda ajalooliselt vanemaiks kui kaldavees kasvavaid. Viimased said sisse rännata alles hiljem kui kliima oli soojem, mitte enne boreaalset kliimaperioodi6000 a tagasi 16 17
annaabi.ee 
