riikide vahel. Pärast maade jagamist tuli aga maaisandatel oma valdused keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada, rajati linnuseid, kuhu pandi elama rüütlitest läänimehed, kelleks võisid enamasti saada Põhja-Saksamaalt pärit vasallid, kuid samas ka kohalikud ülikud, kaupmehed ja linnakodanikud. Hiljem läänimeesteks tõusnud eestlased võtsid kiiresti omaks uued väärtushinnangud, uue keele ning sulandusid vasallkonda. 13.saj keskel elas enamik vasalle maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid selleks, et koguda andamit talupojalt, kes võis vabalt maad kasutada. Sajandi lõpupoole siirdusid aga enamus vasalle maale ning asutasid esimesed eramõisad. Eestlaste jaoks toimus muutus, nende maa territooriumid olid ümberjagatud uute võõrvõimude vahel ning neid püüti muuta euroopalikumaks. Valdav osa kohalikust rahvast- eestlastest, taandati siiski talupojaseisusesse, mis oli õiguste
linnuseid anti põhiliselt ordurüütlitele. · Lääni võis saada igaüks, kes oli lojaalne, võitlusvõimeline ja piisavalt jõukas(lään tuli välja osta). · Põhiliselt moodustus vasallide kiht Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikest ja teenistuslastest, kuid sattus ka ülikuid. · Läänimeesteks tõusnud eestlased võtsid ilmselt suhteliselt kiiresti omaks uued väärtushinnangud ning saksa vasallkonda sulandudes(abielusidemete kaudu) ka saksa keele. · Vasallide side oma läänivaldustega jäi algul üsna lõdvaks. · 13.sajandi keskel elas enamik vasalle maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid paar korda aastas, et määratuid andameid vastu võtta. · Vakusepidu vasall ja talupoegade ühine söömaaeg, kus võeti andameid vastu. · Pikka mööda hakkasid läänimehed linnustest maale siirduma ja asutati esimesed eramõisad
Eestimaa alade vallutamist toimus pikka aega nende jagamine erinevate riikide ja ordude vahel. Pärast maade jagamist alustasid maaisandad oma valdused keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitamist. Rajati linnuseid, kuhu pandi elama rüütlitest läänimehed, kelleks võisid enamasti saada Saksamaalt pärit vasallid, kuid samas ka kohalikud ülikud. Hiljem läänimeesteks tõusnud eestlased võtsid kiiresti omaks uued väärtushinnangud, uue keele ning sulandusid vasallkonda. 13.saj keskel elas enamik vasalle maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid selleks, et koguda andamit talupojalt, kes võis vabalt maad kasutada. Sajandi lõpupoole siirdusid aga enamus vasalle maale ning asutasid esimesed eramõisad. Eestlaste jaoks toimus muutus- nende maa territooriumid olid ümber jagatud uute võõrvõimude vahel ning neid püüti muuta euroopalikumaks, mis polnud küll halb, kuid täielikku vabadust neil enam polnud.
1237. aastal kuulutas Modena Wilhelm välja keiser Friedrich II määruse, mis keelas mistahes kiriku seaduste vastu astumist. Tähtis on tekstiosa, mis puudutab otseselt seaduse väljakuulutamist: "laseme eelmainitud seaduse teha teatavaks kogu rahva ees Riias ja Tallinnas." Tallinna all mõeldakse siin ilmselt Tallinna linna, mitte Rävala maakonda, kuna seda mainitakse samas kontekstis Riiaga. Ka ei olnud tollase Liivi- ja Eestimaa vastristitute umbusku ja veel kindlalt väljakujunemata vasallkonda arvestades tegu nii tähtsa määrusega, mille teatavaks tegemiseks pidanuks maapiirkondadesse käskjalgu välja saatma. Tekst on privileegiks Tallinna Jaani seegile, sest selle lõpuosa kõlab: "seetõttu olgu igaühel, kes soovib oma hingeõnnistuse pärast midagi oma liikuvast või liikumatust varast annetada Tallinna pidalitõbiste vendade majale, selleks vaba voli." Kui tegemist on seegiga, mida tunneme Jaani seegi nime all, viitab selle tolleaegne
Maanõunikke valiti maapäeval ning nende amet oli eluaegne, neid oli kokku 12. maamarssal kohaliku aadli omavalitsuse ehk rüütelkonna kõrgem ametnik, kes valiti Maapäeval 3 aastaks ja kelle ülesandeks oli juhatada rüütelkonna üldkoosolekut ehk maapäeva meeskohus Meeskohus arutas algselt ainult vasallide ja rüütlite süütegusi, kuna maahärra ei saanud kohut mõista vasallide üle, siis süütegude arutamisel esindas Meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasallkonda (Eesti- ja Saaremaa) maakohus meeskohus Liivimaal adrakohtunik (Eestimaa) Adrakohtunikud: a). vasall võis kohut mõista talupoegade üle kriminaalsüütegude asjus; b). valvata heakorra järgi; c). lahendasid vasallide ja talupoegade vahelisi tülisid. Adrakohtud kui madalama astme kohtute ülesandeks oli: 1. talumaade suuruse määramine atrade järgi; 2. põgenenud talupoegade tagasinõudmine.
vasallide vahelisi tülisid. Adrakohtunike ülesanne oli talumaade suuruse kindlaks määramine atrade järgi, põgenenud talupoegade tagasinõudmine jne. Vasallide meeskohtud- vasallide ja rüütlite süüteod allusid samuti endaväärsele kohtule. Maahärra ei saanudki kohut mõista vasallide üle. Kohtu eesistujaks oli vasallide poolt valitud meeskohtunik, kelle kaasistujaks olid kaks isikut kaebealuse piirkonnast. Meeskohtunik esindas maahärrat, kaasistujad vasallkonda. Otsuse tegi eriline isik, kes oli valitud vasallide hulgast. Meeskohtuniku otsustele võidi edasi kaevata apellatsiooni korras kõrgemasse instantsi (Harju- ja Virumaal maanõunike kolleegiumile). Selle otsus oli harilikult lõplik. Ordu maades oli esimese astme kohtuks foogt või komtuur ja järgmiseks astmeks kõrgem kohus, mille eesistujaks oli ordumeister. Stiftides oli esimeseks astmeks meeskohtunik ja teine stiftinõukogu. Piiskopi otsustele võis
koguma, aga hiljem nad kaovad. Üks hüpotees see, et 14. saj keskpaigaks sotsiaalne surve vahekihile oli hakanud neid nivelleerima tavalise talupogekonnaga, see oli areng, mis nende hulgas rahulolematuse tekitas ja põhjustas potentsiaalselt vastuhaku. Ülestõusu ei saa puht talupoeglikuks pidada, sest neil olid diplomaatilised sidemed välismaailmaga (nt Rootsi kuningas), neil on mingisugused kontaktid Ordu ja Taani kuningaga. Mis puudutab P-Eesti vasallkonda, siis Harju ja Virumaa oli formuleerunud juba rüütelkond, mis omas kaasarääkimisõigust kuninga juures. Rüütelkonna juhtkonna moodustas maanõukogu, kus esindatud tähtsamad aadli perekonnad, 1334. aasta ? jooksul on see koosseis suurel määral muutunud - vanad maanõukogu liikmed said ülestõusus surma või Saksa ordu vahetas isikud endale meelepäraste vastu välja. Kahtlemata väga oluline oli ka üldine välispoliitiline konetks, nimelt Taani riigi jaoks olid 1330
annaabi.ee 
