Rebase elupaik Rebane on väga kohanemisvõimeline ja võib elada põhimõtteliselt kus tahes, kuid siiski eelistab ta põõsastikke, metsade ja põldudega mosaiikseid maastikke. Suured okaspuu noorendikud on rebasele heaks elupaigaks, kuni seal alustiamestikku on. Pesa asub tal urus, mille ta ise kraabib või laiendab küüliku- või mägraurust. Urud on tavaliselt künka nõlvades või kividevahelistes õõnsustes, kraavipervedes või aedades leiduvates varjualustes. Urul on sageli mitu sissepääsu. Urge rebased väga tihti ei kasuta v.a. poegivad emased. Rebaste pereelu Looduses elavad rebased kuni 9. aastaseks. Rebased paarituvad detsembrist veebruarini. Sellel ajal isaslooma munandite suurus kuuekordistub. Järglased sünnivad märtsist maini. Poegi võib sündida 4-5 aga see kui palju järglasi sünnib oleneb toidu kättesaadavusest. Pojad on sündides 100g raskused, karvkate on tumepruun ja sametine ning nad on pimedad ja kurdid.
talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad. Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel.
Suurt tähelepanu äratas 1932 ilmunud Nishida raamat "Sissejuhatus Jaapani kultuuriajalukku", mis käsitles kogu Jaapani kultuuriajaloo historiograafiat. Autor oli vaimustatud Voltaire'i töödest. Pärast Teist maailmasõda on ilmunud palju töid Jaapani kultuuriajaloost. Jaapani kultuuri arengujooned kuni 17. sajandini: Eelkeraamilises ajastus (paleoliitikum) elatusid Jaapani elanikud jahipidamisest ja kasutasid tööriistadena kiltkive. Nad elasid koobastes või varjualustes. Omavahelisi kontakte oli vähe, sest asustus oli hõre. Kuni Teise maailmasõja lõpuni ei käsitlenud Jaapani õpikud andmeid muinasaja kohta. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_hariduse_areng Aasia ja Aafrika 1918-1945 ning kontaktid Eestiga (siit sain midagi)
..5 erinevast traadist. Kõige madalam traat peaks olema 15...20 cm kõrgusel maast, sest kitsed püüavad tungida läbi elektritara pigem altpoolt roomates kui üle hüpates. Karjatamise korraldamisel peaks teadma, et kits otsib vihma eest varju ja talle ei meeldi märjaks saada. Võrreldes veise ja lambaga võib märjaks saanud kits kiiremini haigestuda, sest kitsel on rasvaladestus minimaalne. Vabapidamisel ja karjatamisel peaks kitsedel olema võimalus vihmaste ilmade korral varjuda avatud varjualustes, kergehitistes, küünides. Talvel on kitsede põhisöödaks hein või silo. Lisaks võib anda ka jõusööta ning kartulit ja juurvilja, rohusöötade vähesuse korral ka põhku. Kits ei ole võimeline seedima taime raku kestaaineid nii hästi kui veis, sest sööt on vatsas lühemat aega. Kuna põhus on raku kestaaine osakaal suur, siis ei sobi põhk kitsedele põhisöödaks. Kitsedele sobib kõige paremini peenekõrreline leherikas hein ja silo
talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad. Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused. Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev. Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva. 79) Sigade karjatamine Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel.
Soojades maades sööb inimene loodustingimuste tõttu, vähem, kui külmades maades. Sellepärast peab ekvaatori ümbruses elav inimene oma toidu muretsemise pärast palju vähem tööd tegema, kui mujal. Mida rohkem elukoht põhja- ning lõunanabale läheneb, seda rohkem peab ta tööd tegema. Ei ole raske siit edasi arvata, et kliimal on väga suur tähtsus ka ihukatte, korteri ja küttematerjalide muretsemisel. Soojades maades võivad inimesed peaaegu ilma ihukatteta käia, elada lihtsates varjualustes ning ajada läbi väga vähese küttega. Mida aga põhjamaade elanikud palju rohkem vajavad. Arusaadav, et soojade maade elanikud kõigest vaevast, mida põhja ja keskvööndi elanikud nimetatud vajaduste täitmiseks näevad vaeva, on nad vabastatud. Hädavajalike vajaduste suuruse määravad looduslikud tingimused, milles inimesed elavad. 5. Tootlik tegevus, kui vajaduste rahuldamine. Tootlikuks tegevuseks nimetatakse tegevust, mille sihiks on inimeste materiaalsete vajaduste
Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele. Varemalt elasid sölkupid talvel muldonnides, mida asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad. Suvel elasid põhjasölkupid kasetohuga kaetud püstkodades ja lõunapoolsed ajutistes varjualustes. SOTSIAALNE ORGANISATSIOON 19. sajandil jagunesid põhjasölkupid kahte harusse (öökulli ja seedermänni), mille sees oli abielude sõlmimine keelatud. Need koosnesid omakorda klannidest, millel olid ühised elualad, jahimaad ja mis kandsid mõne looma, kala või linnu nime (karu, luik, haug jne). 20. sajandi alguseks kujunesid naabrusel põhinevad sotsiaalsed üksused. Lõunasölkuppidel muutus segaabielude tõttu traditsioonilise sugulusarvestuse muster juba 19. sajandil. USUND
annaabi.ee 
