baseeruvas käsitluslaadis. Tema kuulsaimaks teoseks on "Aias", millel ta kujutab oma abikaasat. Tavaliselt paigutas ta oma portreedes figuuri tumedale taustale, püüdes iseloomustada modelli näoilme kaudu. Gustav Raua varasema portreeloomingu tüüpilisteks näideteks on 1934. aastal mnaalitud tarbekunstnik K. Siim-Juse portree ja 1935. aastal maalitud kirjandusteadlase Lille Tohveri portree. Gustav Raud annab oma varasemais hoogsates linna- ja maastikuvaadetes kompositsioonidele atraktiivse ülevalt alla suunatud raskusi ja põnevate värvipuäntidega kohati ekspressiivse alatooni. Samal aastal maalitud "Natüürmordis aedviljadega" (1935) väljenduvad nii "Pallase" tolleaegsete õpilaste kui ka Gustav Raua enda iseloomulikud taotlused. Rohelisele toonile paigutatud kollane kõrvits, punane peet ja rohelised sibulavarred moodustavad
Botticelli paremad tööd - tema õige ala oli siiski tahvelmaal. Botticelli kunsti tippsaavutusi on mõned 1480-ndail aastail tekkinud maalid, kõigepealt " Maarja kroonimine " ja " Trooniv madonna ". Botticelli armastas väga ümarformaati (nn tondo). Ta on andnud peamiselt madonnapilte selles formaadis, millest ilusaim on "Manificat " (1485). Botticelli kirikupildid on hoopis sügavama usulise põhitooniga kui tema õpetaja Lippi tööd, igatahes ilmneb küll ka Botticelli loomingus (eriti varasemais töis) varjamatult teatav elurõõmus joon. Oma elu lõpul satub ta aga kuulsa askeesijutlustaja Savonarola mõju alla. Sellest tunnistavad ilmsesti näiteks Kristuse ristilt võtmise maalid. Kunstnik on siin viimase võimaluseni intensiivselt ja kirglikult püüdnud kujutada ahastust ja meeleheidet, seejuures on ta vähe hoolinud joonte ja värvide ilust. See tundeküllane joon tugevnes Botticellis tõenäoliselt ka kuulsa luuletaja Dante
vastav tegevus, tugevdada nende keha, harjutada nende meeli ja leida tegevust ärkavale vaimule jne. Mängus peavad nad elama rõõmsasti ja kõikkülgselt, kõiki jõude harjutades ja harides, tõesti ette valmistuma koolile ja tulevastele eluastmetele. Aga lasteaed ei ole kool, teda ei tohi kooliks muuta ja kooliga vahetada siis kaotab ta oma mõtte. Lasteaias tuleb igaviisi arendada ja äratada lapses peituvaid jõude. Mäng haarab terve lapse elu varasemais aastais. Siin on F. Vaadanud sügavale lapse hinge, mõistnud seda ja saanud aru mängu sügavast ja suurest tähtsusest. Fröbeli pedagoogilised vaated on romantika imbutatud. Lasteaedade asutus, tarvisus Mis ajas Fröbelit just lasteaedade asutamisele? F. Vaatas suure tähelepanemisega ja uurija silmaga oma ümbruses oleva elu olu peale, ikka selle soovi ja püüdmisega: inimese kõigepidist arenemist juba hakatusest saadik õigele teele saata. Ametis olles märkas ta suuri
Endiste ideaalide asemele jäid vaid traumad ja õudsed unenäod ... (Bannikov 1971: 566) Hemingway esimeseks suuremaks teoseks on „Meie päevil“, mille peategelane Nick Adamsis on eluga rahulolematu ja trotsiv, nagu on omane kadunud põlvkonnale (Bannikov 1971: 567). See on lugu mehest, kes elab valu, lahingutegevuse ja kogemuse piiril. Temas on „tuimestamatu teadmine, et midagi on valesti“. (Beesley, Joughin 2001: ?) Hemingway stiil kujunes välja juba tema varasemais novellides. Talle on omane jutustuse äärmine täpsus, sallimatus suuresõnalise retoorika ja sentimentaalsuse vastu, juhtmotiivi kordumine, igapäevane lohakas kõnekeel dialoogides ja alltekst. (Bannikov 1971: 567) Viimane tähendab, et tema teoses on nähtav vaid väike osa peidetud tegelikkusest – olulisem on see, mille kirjanik ütlemata jätab, kui see, mida ta ütleb (XX sajandi kirjanikke 2003: 119).
Tema sümbol oli kirjarull, kuhu saatus kirja pandi; Atropos ('vältimatu', 'paratamatu') ei saanud end pöörata ja lõikas elulõnga oma kääridega katki. Tema sümbol oli käärid. Moirad määrasid igaühe, ka jumalate saatuse. See andis neile teatud võimu ja nad ei kartnud kedagi, vastupidi, isegi Zeus pelgas neid pisut. Kuigi nad teadsid laias laastus igaühe saatust, ei ennustanud nad üldjuhul tulevikku. "Iliases" ei olnud moirade arv ega nimed veel välja kujunenud. Varasemais allikais väidetakse ka, et moirad olevat sündinud ühest vanemast: kaosest (Chaos), ööst (Nyx) või saatusest (Ananke). Moirad esinevad müüditegelastena harva, ainult müütides Admetosest ja Meleagrosest. Naised austasid moirasid rohkem. Pruudid ohverdasid neile Ateenas lokke ning naised vandusid nende nimel. Kujutlus igaühe saatuse määramisest kuduvate jumalannade poolt oli indoeurooplaste
laps. // Nüüd alles, aegamööda, / olen hakand kuulma, / mõistma/ nende kummalisi lugusid. // Imeõhukeseks ihuvad need aja." (lk 9). Lausa vaimustasid mind mõned armurõõmukirjeldused: "Võta mind vahel kui võileiba, / siis kui on kiire, / naudi kui austrivaagnat, / kunstiteost kui on aega. // Jumala külalisraamatusse /jäägu meist tänutäht." (lk 55). Selles tekstis avaldub ka Dorise Jumal õnneks üsna helge tegelane, selles raamatus rohkem kohal kui varasemais kogudes. Ja lõpuks leidsin Dorise filosoofiliste luuletuste, eluüldistuste sõnastuste seast ridu, mis tähenduslikud tundusid: "Üks mees võtab kätte ja valab / end välja; seejärel sulgub / tühjakssaanud veinivaati." (lk 97) Tõesti, saatuse häälega kõmiseb see vaat! Ja veel teab Doris, et kassi karvadest tõusnud sädemete valgel paistab see, mis on ning "jõgede kohtumisrõõmu pisaraist /meri on soolane".
laks teha ainult tibatillukese osa. Isegi nii lihtne tautoloogia nagu `91 × 79 = 7189' jääb väljapoole meie vahetu taipamise piire. Et end veenda, et `7189' on sünonüümne `91 × 79'-ga, peame võtma appi arvutamise, mis on lihtsalt tautoloogilise teisenda- mise protsess -- s.t protsess, mille abil me muudame väljendite kuju, ilma et muudaksime nende tähendust. Korrutustabelid on reeglid selle protsessi sooritamiseks aritmeetikas, niisamuti nagu 5 Varasemais väljaandeis seisis ekslikult "tõene n korral, kui see on tõene n+1 korral". 6 Vrd Hahn s.a.: 18. "Ein allwissendes Wesen braucht keine Lo- gik und keine Mathematik." (Kõiketeadev olend ei vaja loogikat ega matemaatikat.) 2 15 Alfred J. Ayer loogikaseadused on reeglid loogilise sümbolismi abil või tava- keeles väljendatud lausete tautoloogiliseks teisendamiseks. Et ar- vutamisprotsessi sooritatakse enam-vähem mehaaniliselt, on meil
arvele (veidrad luuletamisstseenid loos ,,Üle piiri" jm.), ei arene ilma sõnakoomika täienduseta kuigi kindlapiirdeliseks. Küll aga leiame koos sõnamängu arenemisega ilmekaid humoristlikke seisukordi hilisemas üleminekuteoses ,,Kärbes" (Kulno kõne stseen isamaalikul koosolekul, kirjanik Meriheina austamise äpardumine juubelisünnipäeva hommikul seltskonna-esindajate tulekul; valem: ,,üleva lahenemisest tühiseks", Kant-Lipps). Kuid niihästi ,,Kärbses" kui ka kõigis muis varasemais selle liigi novellides taganeb paiguti vaevu pead tõstev koomiline enamasti hoopis teist laadi (tungleva, lüürilise või unistava) elemendi eest. Alles ,,Tõest ja õigusest" peale võime kogeda tugevat pööret Tammsaare stiilis ja teoste ehituses, mis viib meid lähemale käesoleva pealkirja all käsiteldavale teemale. Ühtlasi kulmineerib just romaani esimeses köites situatsioonikoomika, niipalju kui sellele Tammsaare juures üldse tähelepanu kingitakse
annaabi.ee 
