laadung, 5kg vist, sealt tekkisid suuremad probleemid. Saatsid ühe naise sellele järgi. Hiljem tõmmati kõigile kott pähe ja viidi metsa, seal olid suured bossid ja Olaf, kes pidid tooma laadungi. Aga keegi polnud neid seal näinud, siis üks kapp keeras Olafile pärakusse. Ja pärast käskis puhtaks lakkuda. Siis käskisid bossid neil raha hankida ja sõitsid minema sealt. Kui olid minema sõitnud, siis peksid nad Olafit veel ja läksid ära. Lõpus läksid nad vangimajja külastama Olafi sõpra, kes arvatavasti teadis kuidas ühendust võtta suurte bossidega. Ütlesid valvuritele, et on ta tuttavad ja tahavad talle teatada Olafi surmast, kuigi nende arust oli Olaf elus. Aga Olaf oli juba surnud(enesetapp), politsei polnud seda veel avalikustanud ning nad vahistati ja Rass kirjutas pikalt mis kõik oli juhtunud. Peategelased Rass-mina tegelane Olaf- narko ärikas Säde- algne tüdruk kuid peagi läheb lahku
suuremad probleemid. Saatsid ühe naise sellele järgi. Hiljem tõmmati kõigile kott pähe ja viidi metsa, seal olid suured bossid ja Olaf, kes ütles et nemad olid need, kes pidid tooma laadungi. Aga keegi polnud neid seal näinud, siis üks kapp keeras Olafile pärakusse. Ja pärast käskis puhtaks lakkuda. Siis käskisid bossid neil raha hankida ja sõitsid minema sealt. Kui olid minema sõitnud, siis peksid nad Olafit veel ja läksid ära. Lõpus läksid nad vangimajja külastama Olafi sõpra, kes arvatavasti teadis kuidas ühendust võtta suurte bossidega. Ütlesid valvuritele, et on ta tuttavad ja tahavad talle teatada Olafi surmast, kuigi nende arust oli Olaf elus. Aga Olaf oli ennast üles poonud metsas, siis nad võeti vahile. Lõpukaadrites näeb Rassi, kes kirjutas paberile, kõike seda mis ta teinud oli. Ja tema isa tõi talle paberit ja pliiatseid. Film oli huvitav, noortepärane ja rääkis noorteelust
ja Ivan koos emaga jäid täiesti paljaks. Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli. Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse. · · · Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest, veel lõpuni laulmata lauludest.
Kõige lõpuks anti jant Viini teatri kapellmeister Richard Geneéle, kes selle ooperilibretoks ümber töötles. Opereti tegevus toimub selle kirjutamise kaasajal Viinis, mida 1873. aastal oli vapustanud börsikrahh. See tõi kaasa paljude rikaste meeste vaesumise ning nende luksuslike armukeste muutumise lõbutüdrukuteks. See ühiskondlik taust oli ka operetis aimatav. Rikas majaomanik Eisenstein peab minema mõneks päevaks vangimajja oma karistus kandma. Siis tuleb talle külla, teatridirektor Falke, kes kutsub ta peole oma varieteeteatrisse. Eisenstein lahkub ning Rosalindele tuleb külla Alfred. Siis saabub kohale ka vanglaülem, kes eksikombel peab Alfredi Eisensteiniks ning viib hoopis tema vanglasse. Pärast seda läheb Rosalinde samale peole kuhu Eisensteingi, samuti ka toatüdruk Adele, kes ennast parunipreiliks maskeeris. Peol ja vanglas toimus veel igasuguseid kentsakaid sündmusi. Lõpuks kohtuvad
· Teda põlati ka selle pärast, et ta mõtles oma elust teha kunstitööd, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega mingit pistmist olema. Inglased olid aga teisel arvamusel. Wilde leidis, et kõlblusele kuuluvad madalamad ja vähem intellektuaalsed vallad. · 1895.aastal 25.maist oli ta unustatud. Tema näidendeid ei mängitud, raamatud põletati ja võlausaldajad nõudsid võlgade tasumist. · Kohtust sõitis Wilde Pentoville vangimajja, kus ta pea paljaks aeti ja ta pidi minema vanni, mille vees olid mitmed end juba pesnud. Vaksalis oodates enne Lõuna- Inglismaale sõitu sülitas talle rahvasaadik näkku. · Vangipõlve teine pool möödus kergemalt, kus tema etendust ,,Salmoné" Pariisis ette kanti ja uus vangiülem talle õnne soovis, tema olusid kergendati ja ta luges isegi Sophoklest, testamenti ja Dante põrgut. · 1897 aastal 19.mail sai ta vangist välja ja saadeti sõprade poolt Bernevali linna
Kostuvad jahisarvehelid. Kolmas pilt Palgasõdurid Friesshart ja Leuthold valvavad, et kõik inimesed annaksid mütsile au, kuid siiamaani on aas olnud inimtühi. Tulevad Hildegard, Mechthild ja Elsbeth. Elsbethi arust võiks foogt maalt kaduda. Nende sõnade pärast peletab Friesshart nad eemale. Tuleb Tell koos Walteriga. Nad ei põõra mütsile tähelepanu ja tahavad sellest mõõduda. Nende teele astub aga ette Friesshart, kes nad peatab. Friesshart tahab Telli vangimajja viia, kuna too ei annud mütsile au. Tulevad preester Rösselmann, köster Petermann, Melchtal ja Stauffacher, kes asuvad Telli kaitsama. Nad tahavad Friessharti ja Leutholdi maha lüüa. Kostub jahisarve hääl. Tuleb foogt jahiseltskonna (Rudenz, Berta, Harras) ja saatjaskonnaga. Gessler määrab Tellile ülesande: Tell peab laskma 80 jala kauguselt, enda poja, Walteri pea peal olevat õuna. Kui tal see õnnestub võivad kõik rahus minna. Kui ta seda ei tee, surevad mõlemad
Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli. Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse. Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest, veel lõpuni laulmata lauludest.
aasta kohtuprotsessi. Elu pailapsest sai hüljatu. Süüdistatuna moraalivastastes tegudes, mõisteti Wilde´ile vanglakaristus. Ta raamatud keelustati, nimigi keelati. Pärast vanglast vabanemist, haige ja vaimselt murtud mehena, oli ta sunnitud Inglismaalt lahkuma. Luuletaja, draamakirjanik ja elukunstnik Oscar Wilde suri vaese ja hüljatuna Prantsusmaal 1900. aastal. Wilde ütles, et tema elus oli ,,kaks suurt pöördepunkti" siis, kui isa saatis ta Oxfordi ja kui ühiskond saatis ta vangimajja. Wilde´i eredaim oli viimane luulepuhang, vanglas kirjutatud ballaad ,,Readingi vangla ballaad", allkirjaga C 33, sest ta nimi oli endiselt keelatud. ,,Selleks et tänapäeval parimasse seltskonda pääseda, tuleb viimast kas toita, lõbustada või sokeerida see on kõik!" ,,Tähtsusetu naine" Draamakirjanikud August Kitzberg (1855-1927) alustas näidendite kirjutamist XIX sajandi viimasel kümnendil, mil eesti dramaatikas polnud veel välja kujunenud dramaatika põhizanre
Ivan rabas päevad ja ööd tööd teha, et end ja oma ema üleval pidada, jättis selle pärast kooli pooleli. Varsti suri ka tema ema. Ivan kaotas elulusti, oli umbusklik ja kergesti ärrituv kuid haritud ja armastas väga lugeda. Hoolimata tema raskest ja tahumata iseloomust armastati ja austati teda linnas. Ühel päeval nägi ta tänaval kahte arestanti, kes olid ahelais ja nende ümber oli 4 püssidega valvurit, kes vange vangimajja talutasid. Ivanile paistis äkki, et tema võiks samahästi olla nende vangide asemel. Ta ei olnud küll midagi seadusevastast teinud, aga võttis endale mõtte pähe, et teda tingimata tahetakse trellide vahele pista. Mees muutus paranoiliseks ja hakkas kõiki kahtlustama spionaasis ja teistes kurjades plaanides tema vastu. Lõpuks saadeti ta vaimuhaiglasse. Kujuneb korratu, segane popurrii vanadest, veel lõpuni laulmata lauludest.
Kuna lord soovitas esimest, siis nii ta talitaski. Teda põlati ka selle pärast, et ta mõtles oma elust teha kunstitööd, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega mingit pistmist olema. Inglased olid aga teisel arvamusel. Wilde leidis, et kõlblusele kuuluvad madalamad ja vähem intellektuaalsed vallad. 1895. aastal 25. maist oli ta unustatud. Tema näidendeid ei mängitud, raamatud põletati ja võlausaldajad nõudsid võlgade tasumist. Kohtust sõitis Wilde Pentoville vangimajja, kus ta pea aeti paljaks ja ta pidi minema vanni, mille vees olid mitmed end juba pesnud. Vaksalis oodates enne Lõuna-Inglismaale sõitu sülitas talle rahvasaadik näkku. Vangipõlve teine pool möödus kergemalt, kus tema etendust ,,Salmoné" Pariisis ette kanti ja uus vangiülem talle õnne soovis, tema olusid kergendati ja ta luges isegi Sophoklest, testamenti ja Dante põrgut. 1897. aastal 19. mail sai ta vangist välja ja saadeti sõprade poolt Bernevali linna
annaabi.ee 
