Biheivioristlik õppimiskäsitlus (Cuthrie, Hull, Skinner, Pavlov, Thorndike, Tolman, Watson) Elusolendid õpivad luues sidemeid oma kogemuste, mõtlemise ja käitumise vahel. Biheiviorism huvitub käitumisest, mõõdetavatest suurustest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel. Õppimine rajatakse ettemääratud teadmiste salvestamisele mälus ja mälust reprodutseerimisele ka seal, kus oleks võimalik valikuvõimalusi pakkuv, lahendusi otsiv käsitlusviis. Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi? Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab ja reprodutseerib. Rõhutatakse
võib õpetaja kontrollida ja kujundada õppija käitumist soovitud suunas. VARASEMAD UURIMUSED · John B. Watson (üks esimesi biheivioriste) väitis, et kõikidest suutetakse vormida kõiki- igast inimesest on võimalik teha lendur, varas, arst, kerjus jne. · Biheiviorist huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest ja välise tegevuse õppimisest. · Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisena, seoste loomise ja meeldejätmisena. · Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutumisel ja muutuste kinnitamisel. · Õpetaja on aktiivne, õppija pasiivne, kes ei vastuta õppimise eest. Kogu töö eest vastutab õpetaja (valikute tegemised, edasiliikumiskiirus, hindamine õppetegevuses jne).
„Uurimusliku õppe (inquiry learning, inquiry-based learning) aluseks on teaduslikud kontseptsioonid. Õppijale esitatakse stsenaarium või probleem ning juhendaja suunamisel püsitatakse uurimisküsimused, kogutakse ja süstematiseeritakse uurimisandmed ning analüüsitakse ja hinnatakse neid.“ (Kollom, 2013, p8) Uurimusliku õppe puhul on väga hästi nähtuv see, et õpetajal on toetav roll (giid, nõuandja, juhendaja, järeleaitaja) suunajana, mitte valmisteadmiste andjana (Teppan, s.a.). Nimelt õpilane leiab probleemi, püstitab uurimisküsimused ja hüpoteesid ning töö eesmärgid ning tehakse läbi uurimuslik töö, mille käigus kogutud andmeid analüüsitakse ning tehakse hiljem nende põhjal järeldusi. 10 Dialoog ja vestlused Eelkõige mõeldakse dialoogi all dialoogilist kuulamist. Rajaleidja (2014) on toonud välja
1. Mudel lihtsustab alati tegelikkust. (mudelit ei õpita pähe) 2. Kui õpilasel on juba oma mudel ei vaja ta õpetaja poolt pakutavat. 3. Põhimõttelisi mudeleid tutvustada kohe vastava teema esituse alguses. Unustamine. Selleks et pingutust nõudnud probleemi näha uues valguses tuleb see mõneks ajaks unustada. Ka koolis tuleb anda õpilastele lõõgastumisvõimalusi peale pingutavat õppimist. Ülistamist ja ülekannet soodustavad võtted. Alamaastme ülekanne - mida suurem on valmisteadmiste pagas seda enam on meil valikuvõimalusi. (eesti keelsete sõnade käänamisel tunneme ära erandid). Kõrgema astme ülekanne vajalik suurem üldistusvõime (oskame käituda erinevates restoranides, metroodes) 13. Milles seisneb õpetaja ettevalmistav töö klassis distsipliini kindlustamiseks? Millal peaks õpetaja vajalikud otsused langetama ja miks? (14.2) Ettevalmistav töö distsipliini kujundamiseks (uues) klassis. Vajalik kord tööks klassiga
Mälu stimuliseerimine Isiku suhtumine ja eelistuste väljendamine ning on kommunikatsioonivahendiks 9. Õppimise erinevaid käsitlusi Biheivioristlik õppimiskäsitlus (Cuthrie, Hull, Skinner, Pavlov, Thorndike, Tolman, Watson) See teooria väidab, et elusolendid õpivad luues assotsiatsioone või sidemeid oma kogemuste, mõtlemise ja käitumise vahel. Biheiviorism huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisega, seoste loomise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutmisel. Õppimine rajatakse üksikute, ettemääratud faktide, teadmiste salvestamisele mälus ja mälust reprodutseerimisele ka seal, kus oleks võimalik erinevaid valikuvõimalusi pakkuv, lahendusi otsiv käsitlusviis. Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi? Õppimine on seda
Õppematerjali üldistamise ja ülekande arendamine on üks raskemaid ning vastuolulisemaid pedagoogilisi probleeme. Õpitu ülekande ja üldistumise puhul on tegemist ka väga vastuolulise probleemiga, sest see avaldub nii kinnistunud konkreetsete teadmiste ja oskuste kui ka kõige erinevamate loova mõtlemise ilmingute kompleksse rakendumisena. Lihtreeglite ja –oskuste rakendamist uudsetes situatsioonides nimetatakse alamastme ülekandeks. Mida suurem on inimese valmisteadmiste ja – oskuste pagas, seda enam on tal väljavaateid alama astme ülekandeks probleemide lahendamisel. Protseduuriliste teadmiste ja oskuste ning suure üldistusastmega analoogiate rakendamise võimet nimetatakse sageli kõrgema astme ülesandeks. Need metakognitiivsed oskused aitavad meil samuti lahendada paljusid probleeme varemõpitu vahendusel, kuid siin ei esine sarnasus üksühesel kujul. Nägemaks varasema teadmise või oskuse sarnasust käsitletava probleemiga, on
1. Mudel lihtsustab alati tegelikkust. (mudelit ei õpita pähe) 2. Kui õpilasel on juba oma mudel ei vaja ta õpetaja poolt pakutavat. 3. Põhimõttelisi mudeleid tutvustada kohe vastava teema esituse alguses. Unustamine. Selleks et pingutust nõudnud probleemi näha uues valguses tuleb see mõneks ajaks unustada. Ka koolis tuleb anda õpilastele lõõgastumisvõimalusi peale pingutavat õppimist. Ülistamist ja ülekannet soodustavad võtted. Alamaastme ülekanne - mida suurem on valmisteadmiste pagas seda enam on meil valikuvõimalusi. (eesti keelsete sõnade käänamisel tunneme ära erandid). Kõrgema astme ülekanne vajalik suurem üldistusvõime (oskame käituda erinevates restoranides, metroodes) D. Ausubeli tähenduslik õppimine. Õpetajapoolne materjali esitus peab olema selline mis aitaks seostuda varemõpituga. Osutamisvõtted juhtida õpilase tähelepanu materjali struktuurile. 1. esiteks, teiseks 2. võtmeidee väljatoomine 3. resümeed, (kasut. esituse lõpus) 4
annaabi.ee 
