1821-23 ja 1825 esimene nädala leht 1710-1800 u 220 eesti keelset raamatut 19. saj. I poolel ilmus neid veel umbes 700 Ärkamisaeg Suure prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskpaigas eestlastel rahvuslik ärkamine Majandusliku aluse eestlastele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond ehk koolmeistrid, köstrid ja vallakirjutajad ja keskkiht ehk taluperemehed Hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad Esimesed rahvuslikud liikumise keskused kujunesid Lõuna-Eestis, Viljandimaal( Holstre, Paistu, Tarvastu ) Viljandi oli majanduslikult kõige jõukam Haritlased õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised õigused 1875 a. võttis Johann Voldemar Jannsen kasutusele sõna ,,eestlane" Jannsen rajas järjepidava eesti ajakirjanduse
sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega 5 iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu, Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised.
1870 alustas tegevus ka Eesti Üliõpilaste Selts, murranguline kuna sellega seoses tehakse lõpp saksastumisele. Enne kogu teaduse keel saksa keel. Väärtustasid Kalevipoega. Hakati korraldama Kalevipoeja õhtuid 70ndatel. Räägiti varem saksa keeles, kuid nüüd mingi eesti keelele üle. Talurahvas vene keelt üldse ei rääkinud, saksa keelt teati rohkem. Peamine siiski eesti keel lugemine, kirjutamine, usuõpetus jms. Küla esimesed haritlased olid vallakirjutajad ja kirikuõpetajad. RAHVUSLIK LIIKUMINE HAKKAB PEALE 1864ndast aastast palvekirjade liikumisega. Seal oli mitu aktsiooni, esimene 64-68, et talupoegade olukorda parandada. Paluti, et riik määraks kindlaks talu müügi- ja rendihinna. Esimene organiseeritud liikumine. Keskused olid Tartu rahvusliku kultuuri üks oluline keskus, eriti siis kui Jannsen sinna kolib ja sealt 'Eesti Postimees't välja hakkab andma ja ka tema tütar Lydia. Vanemuise asutamine, peale
Rahvuslik liikumine Ei olnud ainuomane ainult Eestile, vaid ka naabruskonnas: Lätis, Soomes, Saksamaa, Itaalia jne. rahvusliku liikumise lõppeesmärk oli iseseisvuse saavutamine. Mis aitas kaasa rahvuslikule liikumisele (eeldused): 1. Pärisorjus oli kaotatud 2. Peremeeste kihi teke- mitte ainult igapäevane toimetulek vaid ka kultuurist huvitumine 3. Eestikeelne maaharitlaskond- neist said rahvusliku liikumise eestvedajad kohapeal- valla koolmeistrid ja vallakirjutajad 4. Eestlastest kõrgharitlaste olemasolu Rahvuslikus liikumises erinevad etapid: 1. Ärkamisaeg 1857-1881 rahvustunde tekke periood. 1857 on aasta, kui hakkas ilmuma Perno Postimees. Alates sellest algab pidev ajakirjandus. Perno Postimees oli nädalaleht. Lugemisoskus, talude päriseksostmine aitasid kaasa lehe ilmumisele. 1881 vahetus Venemaal tsaarivõim. Võimule tuli Aleksander III, sellega algas venestusaeg.
-ressentiment ehk vimm indiviidi tasandil, eraldatakse mõisast, ollakse vastu (Võllamäe Päärn Mahtra Sõjas, kulmineerub rahutustega, vastuhakuga. Kirjanikud võimendavad väga hõõrdumist ja maailmade erinevust. -hübriidsus, kaks maailma lootusetult kokku kasvanud, valitsev julgustab alluvat jäljendama enda moraali (hariduse kaudu talupoja suhtumise muutmine mõistvaks jne Mõis=kultuur, aed, valgus Küla=loodus, kehv põld, pimedus Ühine=mõisarahvas toapoisid, teenijad, vallakirjutajad, käsitöölised, haritlased e õpetajad, mõisasundijad (reeturi aspekt, olnud talupoeg, nüüd reedab) Kitzberg ,,Veli Henn"- eestlane on uhke olla, kadakasakslasi naeruvääristatakse. (keelte segunemine hübriiduse puhul), tüdruk õppis Tallinnas juuksuriks, tagasi tulles oli võtnud üle uusi kultuurilisi hoiakuid(valimatult), kokkuvõttes mõjub koomiliselt (K naeruvääristab, kujutab tüdrukut karikatuurina). Kadakasakslane
kaastööd ligemale 1400 inimest. Mattias Johann Eisen koostas ja andis välja hulga folklooriainelisi rahvaraamatuid. 1904. aastal asus rahvaluuleteadlane Oskar Kallas üliõpilaste abiga üles kirjutama eesti rahvaviise. Rahvakunsti- ja käsitööesemete kogumist korraldas Kristjan Raud. Need nn vanavara kogud said aluseks Eesti Rahva Muuseumile (1909). 19. sajandil olid eesti kultuurielu kandvaks jõuks väheste tippharitlaste kõrval peamiselt külakooliõpetajad, köstrid ja vallakirjutajad, kelle tegevus jäi heast tahtest hoolimata ikkagi asjaarmastajalikule tasemele. Esimeste eesti kunstnikena asusid kodumaal tööle vennad Paul ja Kristjan Raud ning Ants Laikmaa. Viimane asutas 1903. aastal Tallinnas, K. Raud järgmisel aastal Tartus ateljeekooli. Peatselt hakati korraldama juba eesti kunsti ülevaatenäitusi (esimene 1906). Kiire arengu tegi läbi teatrielu. Tartu "Vanemuise" seltsis pikka aega (1878-1903) küllaltki
Neid tekkis ka linnades (Narvas ja Pärnus). Suuremaks levikuperioodiks olid aastad 1890-93. Sajandi lõpul oli neid 50, peamiselt Lõuna-Eestis. Nende tegevusest võttis osa rohkesti naisi. Seltside sissetulekud hangiti pidude korraldamisega, kus esitati koorilaule ja orkestrimuusikat, peeti kõnesid ja ettekandeid ning lõpuks tantsiti, hiljem lisandus näitemäng. Vallakirjutaja Koos vallavalitsusega ilmus eesti kirikukülla ka uus haritlane vallakirjutaja. Vallakirjutajad moodustasid uue sotsiaalse rühma. Aastal 1881 oli neid kogu Eestis umbes 420, neist vaid seitsmendik Põhja-Eestis. Rahvaraamat Ärkamisajal saavutasid proosa kõrval laia leviku rahvaraamatud, peamiselt tõlked ja mugandused: odavad, põnevad ja rahuldasid rahva lugemisnälga. Alaliikideks olid laulik, sentimentaalne jutustus (Jenoveeva ning Hirlanda lood), seiklus- ja põnevusjutt (tegelasteks krahvid ja röövlid), sõjakirjeldused (Napoleoni sõjad),
Sinna aega kuulub ka esimene rahvuslik poeet, noorelt surnud Kristjan Jaak Peterson (1801-1822). Oma isamaalüürikas ülistab ta eesti keele ilu ning usub selle tulevikku. Samaaegselt algas ka tegevus vallavalitsustes, laulukoorides ja orkestrites, mis andis usku, et ollakse millekski võimelised. Iseteadvuse tõusu soodustas veel talude päriseksostmine. Rahvas oli muutunud haritumaks, kerkis esile külaharitlaste kiht (köstrid, kooliõpetajad, vallakirjutajad), kes suutsid tõhusalt valgustustööd teha. Need mehed saidki algava rahvusliku liikumise teerajajaiks. Koolmeistri ja köstri osa eesti maaühiskonnas 20. sajandi algul peegeldub kõigile tuntud Oskar Lutsu "Kevades". Eesti taasärkamine 19. sajandi keskpaiku oli peamiselt vaimse ja kultuurilise iseloomuga. Friedrich Faehlmann (1798-1850) sündis Järvamaal Hao mõisas opmani pojana. Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja oli otsitavamaid arste. F. Faehlmanni tähtsus seisneb
annaabi.ee 
