Seda võrkkesta osa nimetatakse kollatähniks. Kollatähniks on nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte.Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldades nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad ärrituse vastuvõtuks rohkem valgust, mistõttu inimene hämaras värvusi hästi ei erista. Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavadelektrilisi impulsse. Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi. Viimane juhib impulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Kohta, kus nägemisnärv seostub silma võrkkestada, nimetatkse pimetähniks. Pimetähni piirkonnas võrkkestal valgustundlikke rakke ei ole ja nii on see nimetus igati õigustatud. Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, mille eespoolne, nähtav osa on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest. Nagu nimetusestki näha, sisaldab soonkest rikkalikult veresooni
pärandub X-kromosoomi vahendusel Harvemini silma võrkkesta ning nägemisnärvi haiguste tüsistused https://www.youtube.com/watch?v=E8kj_y9Zic0 Läätse läbinud valguskiired tekitavad võrkkestale vaadeldava objekti ümberpööratud ja vähendatud kujutise NÄGEMINE · Sarvkest Silmaava Lääts Klaaskeha Võrkkest · Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavad elektrilisi impulsse. · Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi. SILMALÄÄTSE KUJU MUUTUMINE Õpik lk 96 NÄGEMISHÄIRED TEKITAVAD ÄHMASE KUJUTISE KAUGELENÄGEVUS Silmalääts liiga lame või silmamuna normaalsest lühem ja kujutis tekib võrkkesta taha Tuleks kanda plussklaasidega ehk kumeraid prille LÜHINÄGEVUS Silmalääts liiga kumer või silmamuna normaalsest piklikum. Kujutis tekib võrkkesta ette Tuleks kanda miinusklaasidega ehk nõgusaid prille KORDAMISÜLES
suurenduse määramine. Joonlaud 30 ± 0,05 cm Skeem Teoreetilised alused Silma pimetähn Pimetähn on koht silma võrkkestal, kuhu suubub nägemisnärv. Seal puuduvad valgustundlikud närvirakud. Kui mingi eseme kujutis langeb pimetähnile, siis me seda ei näe. Sellele vaatamata ei taju me vaateväljas musta kohta. Valgusaisting antakse peaajule mõlemast silmast ning lisaks sellele aju töötleb valgustundlikest närvidest tulevaid signaale nii, et me näeme nähtamatu piirkonna asemel keskmist kujutist sellest, mis tegelikult lähinaabruses asub. Lisaks sellele ei lange parema ja vasaku silma pimetähnide kohal olevad kujutised kokku (paiknevad vaatevälja keskjoone suhtes sümmeetriliselt), mis aitab sammuti ajul infopuudust korvata. Pimetähn võb märgatavaks muutuda siis, kui vaadatakse ühesilmaga ja objektiks on väga kontrastne (musta ja valge kombinatsioonid) ese.
Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, mille eespoolne, nähtav osa on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest. Soonkest sisaldab rikkalikult veresooni. Soonkest varustab silma rakke hapniku ja toitainetega ning osaleb silma temperatuuri reguleerimises. Kujutis tekkimine Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavad elektrilisi impulsse. Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi. Viimane juhib impulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Kõige selgemini saame näha siis, kui vaatleme otse meie ees asuvaid esemeid. Külgedel paiknevate esemete piirjooned on ähmased ja värvisus ei eristu kõige selgemalt. Esemetelt peegelduvad valguskiired läbivad sarvkesta, silmaava seejärel koondab ja suunab lääts valguskiired läbi klaaskeha võrkkestale. Läätse läbinud valguskiired tekitavad võrkkestale
Kollatähnis on nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte. Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldades nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad ärrituse vastuvõtuks rohkem valgust, mistõttu inimene hämaras värvusi hästi ei erista. Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavad elektrilisi impulsse. Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi. Viimane juhib impulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Kohta, kus nägemisnärv seostub silma võrkkestaga, nimetatakse pimetähniks. Pimetähni piirkonnas võrkkestal valgustundlikke rakke ei ole ja nii on see nimetus igati õigustatud. Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, mille eespoolne, nähtav osa on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest. Nagu nimetusestki näha, sisaldab soonkest rikkalikult veresooni
Valgused, mille värvus ei lange kokku filtri värvusega, neelduvad selles. Värviline pind on pind, mis peegeldab valgust valikuliselt. Värviline pind peegeldab iseenda värvi valgust. Valgused, mille värvus ei lange kokku keha pinna värvusega, neelduvad kehas. Nägemine on ümbritseva maailma tajumine valgusaistingu abil. Silm on nägemisorgan. Nägemiseks peab valgus silma sattuma. Võrkkest koosneb valgustundlikest rakkudest. Silmaava ehk pupilli abil reguleerib organism silma sattuva valguse hulka. Mida suurem on vaatenurk, seda suurem on eseme kujutis võrkkestal ja seda täpsemalt on eseme detailid näha. Valguse levimine on valguslaine edasikandumine ruumis, Ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Valguse kiirus õhus ja õhuta ruumis on 300 000 km/s. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aasta jooksul.
Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldades nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad ärrituse vastuvõtuks rohkem valgust, mistõttu inimene hämaras värvusi hästi ei erista. Võrkkestal pupilli vastas asub kollatähn, kus nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte. Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavad elektrilisi impulsse. Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi, mis juhib impulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, mille eespoolne, nähtav osa on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest. Nagu nimetusestki näha, sisaldab soonkest rikkalikult veresooni. Soonkest varustab silma rakke hapniku ja toitainetega ning osaleb silma temperatuuri reguleerimises. 6 3
kollatähniks. Kollatähniks on nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte. Kepikesed on tundlikumad kui kolvikesed, võimaldades nägemist ka nõrgas valguses. Kolvikesed vajavad ärrituse vastuvõtuks rohkem valgust, mistõttu inimene hämaras värvusi hästi ei erista. Nägemise aluseks on valgustundlikes rakkudes toimuvad keemilised muutused, mis põhjustavadelektrilisi impulsse. Impulsid kanduvad valgustundlikest rakkudest närvikiududesse ja koonduvad nägemisnärvi. Viimane juhib impulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Kohta, kus nägemisnärv seostub silma võrkkestada, nimetatkse pimetähniks. Pimetähni piirkonnas võrkkestal valgustundlikke rakke ei ole ja nii on see nimetus igati õigustatud. Silmamuna tagumist osa katab kõvakest, mille eespoolne, nähtav osa on silmavalge. Kõvakesta all paikneb soonkest. Nagu nimetusestki näha, sisaldab soonkest rikkalikult veresooni
selleks objektiivi koos muutuva diafragmaga, et fokuseerida valgus pilti omandavale seadmele. Kaameraid on sisse seadistatud paljudesse pihuarvutitesse, mobiilidesse ja masinatesse muudesse instrumentidesse. (4 lk 14) 1.1 Kaamerate tüübid 1.1.1 Digikompaktid Kuuluvad kompaktkaamerate jaotusse, kõige laiemalt levinud digikaamerate klass. Hinnad algavad 1,5-2 tuhandest kroonist ja ulatuvad umbes 25000 kroonini. Digitaalfotoaparaat põhineb pildisensoril, mis omakorda koosneb paljudest valgustundlikest elementidest, mida nimetatakse ka piksliteks. Pikslite arv ongi põhiline digiaparaate iseloomustav suurus. Põhiliselt räägitakse digiaparaatide puhul megapikslitest (1 MP= 1 000 000 pikslit). Odavamad praegu veel müügil olevad aparaadid on 1,3 megapikslised. Tegu on lihtsate täisautomaatsete aparaatidega, mida tehnilistel omadustel võib võrrelda odavamate kompaktkaameratega. Nende eraldusvõimest jääb väheks isegi 10x15 pildi trükkimiseks,
esemest ümberpööratud, vähendatud tõeline kujutis, mis langeb võrkkestale. Silmaläätse külge kinnituvad läätse kuju muutvad pingutajalihased– kui vaadeldakse kaugemat objekti, muudavad need läätse õhemaks (suurendades seeläbi silmaläätse fookuskaugust), kui aga lähemat, siis surutakse lääts kokku (vähendades fookuskaugust). Klaaskehal on veel ka teine ülesanne – see on kindlustada silma kindla kuju säilimine. Võrkkest töötab omamoodi ekraanina. Ta koosneb valgustundlikest rakkudest, milles tekib neile langeva valgusenergia toimel biokeemiline reaktsioon – toodetakse elektriimpulss, mis saadetakse mööda nägemisnärvi ajju. Silma võrkkesta valgustundlikkuse alumine lävi on üpris individuaalne ning vastab kiirgusvoole (eredusele) ca 10–3 cd/m2, kuid seda vaid täielikult adapteerunud silmaga, mis on viibinud täielikus pimeduses vähemalt 30 minutit ning olukorras, kus vaadeldavat nõrka valgusallikat ei ole segamas teisi eredamaid allikaid.
annaabi.ee 
