"sellest pole midagi," tles petaja liisa. "s rahulikult lpuni ning korista prast ise oma pudel ja kpsisepuru. siis tule meie juurde." aga mida tegi kaspar,kui ta oli smise lpetanud? ta phkis salvrti ja kpsisepuru prandale ning jttis pudeli lihtsalt laua peale. kik jnesed istusid petaja liisa mber, kes oli valmis neile muinasjuttu jutustama. "aga mida mina nen?" hatas ta range noga. Alvin ahvike vis saabuda! "tere hommikust, jneselapsed. ma nen ,et te olete tna hommikul vahvasti mnginud. te olete joonistanud,kridega paberit liganud ja mned on koguni maskeraadi teinud"! rkis alvinahvike. kik naersid, sest rkimise ajal hples alvin ahvike naljakalt. htkki muutus alvin ahvike tsiseks. "kahjuks olete te lohakad.prast mngimist pole mitte keegi asju korralikult oma kohale tagasi pannud. teie seas on selliseid, kellele ei meeldi ldsegi koristada... kas te tahate, et teie klassiruum muutub sama rpaseks, kui piraatide laev,millest petaja liisa teile eile jutustas?"
Jaht on keeruline ja aeganõudev, seda peetakse urukoera e taksiga. Nahk ei ole hinnatud. Varem, eelmisel sajandil, söödi ka mägraliha. Inimene on kasutanud mägrakarvu pintslite valmistamiseks ja rasva rahvameditsiinis. Kasulik on see loom kahjurputukate hävitajana. Jahimehejutt eelmisest sajandist Ida-Virumaalt : Et määra pesast välja peletada, selleks saadeti väike koer maa alla, kus ta haukuma hakkas ja looma välja hirmutas. Kui määral maa all pojad olid, hakkas ta koerale vahvasti vastu ja koer pidi lõhkise peaga surmahirmus põgenema. Määr puhkab talvel pesas. Määra rasv on otsitav. Seda tarvitatakse võideks. Rasv külma käes ei hangu. 7. SLAID Looduslikeks vaenlasteks on hunt ja ilves. Probleemid liigikaitsega? kuna elupaiku jääb vähemaks, maad kasutatakse põllumajanduseks, on Eestis mägra arvukus vähenenud. Looma ohustab urgude lõhkumine, häirimine, ka küttimine. Iirimaal ja Suurbritannias on mägrad
naeruväärsemasse olukorda. Venelaste kohatud kommentaarid vihjavad ka sellele, et tegemist on vaid klassikute jäljendamisega. Kuigi keegi poleks sellist sündmuste käiku võinud ette näha, sobis see lõppuotsa täitsa loomulikult. Teatrimaja tuleb aga siiski ehitada ja saabki tõeks Ene jutt, et maja kuulub üksnes eestlastele. Valmis Draamateater lõpuks ka sai, sest kolihunnik, mis muidu keset lava seisis, veeti minema. Toatüdruk Ene on ikka veel alles, et vahvasti Vassiljevile ja Bubõrile veel niimast korda teed valada. Arhitektide töö on tehtud ja on vaja koju naasta. Neist jääb maha uhke hoone ning toredad eestlased. Muidugi on just maarahvas Kiviräha Eesti tükis kõige soodsamal kohal. Muu ei olegi võimalik. Põhjamaine jonnakus on see, mis viib võidule.
(,,Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maailmavaade, mida nad meile olid õpetanud. Sel ajal kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse /-/, meie arnastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda ja igaüks pidi ise sellest jagu saama." Lk 12) 2. Rindel. Gaasirünnakud, lahingud, laibad, tühermaa... Klassikaaslastest sureb sõjatules esimesena Kemmerich, Müller saab endale tema saapad. Paul sõbruneb endast vanema Katczinsky ehk Katiga, kellega kujuneb tal isa-poja suhe. ( ,,..
lukkasendisse samal hetkel kui ta ise. Nad tundsid tigulendu. Siis, emmates tiibadega keha. sööstis ta järsult pikeesse saja üheksakümne miilise vaardiga, ent nad ei jäänud temast vaksagi maha, - nii nad triikisid taevast korrapärases kolmikrivis. Ja pikeest valjatulekul läksid nad üie sujuvaks üleseljakaareks, täpselt kui peegelpildis, koos temaga isegi naeratades. Taas lauglennule asunud, oli ta terake aega päris vait, enne kui ühmas: "Vahvasti tehtud! Kes te olete?" "Oleme su parvest, oleme su aatevennad, Jonathan." Need olid ranged ja nõudlikud sõnad. "Tulime, et viia sind kõrgemale, viia sind koju." "Mul pole kodu. Ma ei kuulu mingisse parve. Olen hüljatu, igavesti lindprii. Ja praegugi loovime LUMISE MÄETIPU KÕRGHOOVUSES. Veel mõnisada jalga. enam ülespoole ma oma vanaksjäänud keha vedada ei jaksa." "Jaksad küll, Jonathan. Oled endaületamist õppinud. Nüüd on üks kool sul seljataga, aeg on alustada uut!"
Maa on täis kui valget vatti, kask on härmast habemik. Muri kongi uksel haugub, vares väljal nokitseb. Aidanurgas aga paugub külm, mis seinas pakitseb. Matil sära silmis mängis, teise tuppa jooksis ta: vendi, kes veel olid sängis, neid ta tahtis ärata'. ,,Ats ja Peedu, on teil mahti hüüdis Mati valjusti. ,,Kelgusõit nüüd läheb lahti lund on väljas rohkesti! Talispordilaul Siuh-sauh! Siuh-sauh! libisevad suusad. Edasi, hei! vahvasti, hoi! Valge lume süles suusatame üles, mäele, hoi! Avar maailm jätnud meile kõik teed valla. Vuhinaga kihutagem künkast alla! Valged orud meie eel, lumi tuiskab suusateel, avaral teel. Siuh-sauh! Siuh-sauh! libisevad uisud. Edasi, hei, vahvasti, hoi! Uisutagem jõele, siledale jääle, jääle, hoi! Joonistagem uiskudega kaares looga, vajutagem tugevamalt, ikka hooga! Lennakem kui püssikuul, vuhisegu kõrvus tuul, talvine tuul! Tuisk Mängib tuul ja tuiskab lund
südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: «Ta pole muud kui minestanud -- vist peapõrutuse pärast.» «Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?» hädaldas Emmi. «Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga nüüd peame ta Prohveti-Pardi juurde kand-ma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga. Küll me ta ellu äratame.» Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja ,Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud. V Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus -- tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau -- istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad, 31 aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas.
» Hirmunud hulgused pöördusid ümber. Quasimodo ei kuulnud midagi, nägi ainult paljaid mõõku, tunglaid, piigiotsi, kogu seda ratsasalka, mille eesotsas ta ära tundis kapten Phoebuse. Ta nägi hulguste segadust, ühed olid kohkunud, teised ähmi täis, ja ta ammendas sellest ootamatust abist nii palju jõudu, et ta esimesed sissetungijad, kes juba kiriku galeriile olid pääsenud, tagasi paiskas. Need olid tõepoolest kuninga väesalgad, kes siia ratsutasid. Hulgused võitlesid vahvasti. Nad kaitsesid endid meeletult. Küljelt tungiti neile Saint- Pierre-aux-Boeufs tänavast peale, selja tagant Kirikuesise tänavast ja eest olid nad surutud vastu Jumalaema kirikut, mida nad piirasid ja mida Quasimodo kaitses, ja nõnda olid nad ühtlasi piirajad ja piiratavad. Nad olid samas imelikus olukorras, nagu see juhtus hiljem 1640-ndal aastal Turini kurikuulsa piiramise ajal krahv Henri d'Harcourt'iga, kes Savoia hertsog Thomas'd piirates ise oli markii de Leganezi rõngas
annaabi.ee 
