augustil 1667 ja sel oli väga suur edu. Ma arvan, et selle edu põhjuseks võis olla see, et autor oli pilke objektiks valinud variseri, kes vagaduse maski all oma musti asju ajab ning sellega tabas Moliere tolle aja ühiskonna üpriski olulist pahet. Näidend koosneb viiest vaatusest. Tegelased on järmised: proua Pernelle- Orgoni ema, Orgon- Elmire'i mees. Elmire- orgoni naine, Damis- Orgoni poeg, Mariane- orgoni tütar, Valere- Mariane'i peigmees, Cleante- Elmire'i vend, Tartuffe- vagatseja, Dorine- Mariane'i toaneitsi, härra loyal- kohtuteener, politseiametnik ja Flipote- proua Pernelle'i teenijanna. Tegevus toimub Pariisis, Orgoni majas. Näidendi keskseks tegelaseks on vagatseja Tartuffe, kes asub elama Orgoni majja. Too Tartuffe on aga väga hea petis ning suudab majaperemehe ning tolle ema ümber sõrme keerata oma valedega. Sündmused lähevad nii kaugele, et Orgon soovib oma tütre Tartuffe'ile mehele panna ning kirjutab koguni oma vara tema nimele
jesuiitidele, kes Louis XIV lähikondlastena silmakirjalikult kuninga autoriteeti õõnestasid. See näidend on üks tema loomingu kesksest teosest. Selle näidendi ilmumise õiguse eest pidi ta viis aastat võitlema kirikuringkondadega. „Tartuffe” kanti esimest korda avalikkuse ees ette 5. augustil 1667 ja sel oli väga suur edu. Näidendi põhiprobleemiks on iseloomusekriitika ja silmakirjalikkus. Näidend algabki nii, et Näidendi keskseks tegelaseks on vagatseja Tartuffe, kes asub elama Orgoni majja. Too Tartuffe on aga väga hea petis ning suudab majaperemehe ning tolle ema ümber sõrme keerata oma valedega. Sündmused lähevad nii kaugele, et Orgon soovib oma tütre Tartuffe’ile mehele panna ning kirjutab koguni oma vara tema nimele. Tartuffe on väga silmakirjalik tegelane, kes mängib pühakut , kui vaja, kuid sisimas on ta üks saamahimuline mees. Orgon ei
Tartuffe ehk petis Moliere Tegelased: Proua Pernelle ema Orgon Elmire mees Elmire Orgoni naine Damis poeg Mariane tütar Valere Mariane peika Cleante Elmire vend Tartuffe vagatseja Dorine Toaneitsi Härra Loyal kohtuteener Politseiametnik Filipote Pernelle'i teenijanna Tegevustik: Pariis; Orgoni maja I VAATUS Proua Pernelle soovib kiirelt majast lahkuda ja teised takistavad. Kellelegi ei meeldi, et ta Tartuffe kuulab (petis). Pernelle ei usu neid ja lahkub. (I stseen) Cleante ja Dorine vestlus, arutavad kuidas Orgon & Pernelle petis Tartuffe müju all on (II stseen) Elmire teatab, et Orgon jõudis (III stseen)
Teesklus ühendab kõik kambamehed, valitud seltskonnaks, kes ühtki neist põhimõtetest ründab, tõmbab kõik teised kaela." Sellise suhtumisega võis iga võrgutaja olla üdini paheline, kes manipuleeris kindlalt jumala sõnaga. Sellega püüdis ta õigustada oma eluviisi ja kombeid öeldes: "Mul pole enam muud mõttes, kui lõplikult lahti öelda kõigist ilma lõbudest." Selline sisemine muutus ei jää aga jumala poolt karistamata: ta langeb põrgusse. Aga iga sellise vagatseja puudulikkust saab korvata vaid tarkusega. Moliere uskus, et tarkusega on võimalik võita kõiki pahesid. Samas aga on tarkusega ka nii, et tarkus võib teha inimese lühinägelikuks ja kergeusklikuks. Moliere arvas, et igasse inimesse tuleb suhtuda mõistlikult ja kaastundlikult. Seepärast tuleb inimestele nende nõrkused andestada. "Ah, olgu inimlaps ka nõnda tark kui tahes, ta inimeseks jääb nii vooruses kui pahes." Moliere ütles, et iga inimene on kire ohver
sa kardad usku kardad üksindust sa tantsid valssi mööda tühje tube ja iseendalt ootad lunastust me teame ette kuskil kaugel ajas on jälle tahe tulla tuldud teed sa tantsid valssi isaema majas parketi all ei tantsi valssi need ja iga kord kui krigisevad lauad kui möödud kapist lauahõbedast sa vaatad alla kus on nende hauad ning äkki pääsed valsist jubedast Ta kartis iga puhta mõtte puhul Ta kartis iga puhta mõtte puhul et äkki on ta vagatseja ning ta küsis igal võimalikul juhul kuskohas asub inimese hing ta kartis kõige rohkem hingerahu ta arvas et see pole inimlik mis rahmelduserööpasse ei mahu ta arvas nii et see on jumalik või loomalik või loomulik või jube kui miski sügav teda läbistas ta müüris kinni oma hinge tube ja leebeid tarku laialt häbistas miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju miks karjakaupa simmanil ei käi ta ellu äkki ilmus püha kuju sest hetkest püha tema ellu jäi Ma olen inimene
Seetõttu oli komöödia elulähedasem ja vormilt vabam. Kui tragöödiate sündmustik lähtus peaaegu alati kaugetest aegadest ja tegelased olid üksnes kõrgest soost, siis komöödia peegeldas kaasaegset igapäevaelu ning tegelased olid kodanlikust keskklassist ja isegi alama rahva hulgast. Tegelased kehastasid enamasti mingit kindlat iseloomujoont, neist kujundati mingit tüüpi. Nt kujundati mingi tüüp. Nt Moliere ´i Tartuffe oli silmakirjalik vagatseja, don Juan paadunud elumees. Klassitsistliku Prantsusmaa suurim komöödiakirjanik oli MOLIERE. Tema isa oli jõukas kodanlane ja õukonna käsitöömeister. Pojast ei saanud isa ametijärglast ega ka advokaati (õppis ülikoolis õigusteadust), ta asustas hoopis teatritrupi, võttis endale varjunime Moliere, kirjutas komöödiaid ja oli ka lavastaja ning näitleja. 1659 lavastas trupp lühinäidendi ,,Naeruväärsed eputised", mis oli väga menukas
kohta, näiteks turukadri, ladrakai, lorileenu, pläraläraleenu, pudruandres, jutujaak. Tühja jutu tegija on käojaan. Pealekaebaja on kaebejaak, manguja on mukerjaan. Kiitlejat kutsutakse kelkants, jõudejaak, jõudejüri. Naljahammas on pulmajüri, naljamats, narrimart, naljamärt. Hulkuja on vastavalt soole kas rannakai või ilmajüri. Kergete elukommetega naine on rannakadri, liiderlik mees tonksujaan (vrd don Juan ~ donzuan). Vaene tõrjutu on tuhkatriinu, tuhkamats või tuhkahauamats. Vagatseja on pühajüri. Ilmneb ka linna- ja maarahva vastandus. Linnainimene on linnajuulus ning maalt pärit inimene maamats. (Mäearu 2002: 3031) Ameti järgi nimetamine Eesnimelisi isikunimetusi on antud ka mitmetele ametimeestele ja -naistele. Mehenimedega on olemas karvajaagup 'harjusk', hulljaan 'noorsõdur', joodijüri 'arst või velsker', pillijüri 'pillimees', pindejüri 'lihtsõdur', tindijüri 'kantseleiametnik', torujüri 'torulukksepp',
Kuu aja pärast B. sureb ,,häbisse", pettunud inimestes. Milleni viib üliettevaatlik elu? Tsehhov väidab, et üksinduseni.B. kartis elu, kõike uut, ta püüdis ka oma mõtteid vutlarisse peita. Võib olla ta arvas, et kui ta elab täpselt normide järgi, peab kinni igast reeglist, elab justkui kastis, on ta elu ilus ja õnnelik. Tema deviisiks ju kujuneski: ,,Kõik on ilus, kui ainult midagi ei juhtu.". Belikov: üliettevaatlik, targutaja, tagurlik, vagatseja .PÕHIIDEE: Õnnelikuks saada võib vaid riskides ja elu täiel rinnal elades, peab olema millegi poole püüelda. ,,Karusmarjad" väikekodanluse kriitika, Lugu mehest, kelle elu unistus oli mõis karusmarjaaiaga Kui unistus täitub, jääb olesklema. Pettus, sest karusmarjad on hapud, aga ta ei tahtnud teistele oma pettumust näidata. Taei võta ta midagi olukorra parandamiseks ette.
ôpiku pôhjal konspekti koostamine vastavalt konspekti nôuetele tugisônad 1. rändnäitleja, kuninga soosing, mida kujutas ja mida naeruvääristas teoseti, skandaalsus, vaenlased ja tagakiusamine, oma teatri ametid ja rollid, zhanr, mis tôi kuulsuse, surma legendaarsus, "Tartuffe" Tegelased: Pernelle, Orgoni ema (pernell, orgoon) Orgon, majaperemees Elmire, Orgoni naine (elmir) Damis, Orgoni poeg (damiss) Mariane, Orgoni tütar (marjann) Valere, Mariane'i peigmees (valeer) Taruffe, vagatseja (tartüff) Dorine, majateenija (dorinn) Orgon on vôtnud majja vaimuliku Tartuffe'i, et hoolitseda perekonna moraali eest. Eriti oli vaja piiluda Orgoni arvates tema naise Elmire'i järel. Kôik saavad aru, et Tartuffe on petis, kahepalgeline ja salalik. Eriti ôel on teenija Dorine, kuid Orgon on sedavôrd lühinägelik, et ei usu kedagi peale Tartuffe'i. Orgon tahab oma tütre Mariane Taruffe'ile naiseks anda, M. on ônnetu, lubab endalt elu vôtta, kuid pärast lepib alandlikult isa sooviga
eelõues ümber luusib, kabalistika tihnikus eksleb ja salateaduste hämaruses ringi kobab. Ka rahvas ei eksinud ses suhtes: kel vähegi taipu oli, pidas Quasimodot kuradiks, Claude Frollo'd nõiaks. Oli selge, et kellalööja pidi ülemdiakonit teenima kindlaksmääratud ajani, mille lõpul tal õigus oli vastutasuks kaasa viia ta hing. Sellepärast oli ülemdiakon, hoolimata oma ülearu rangest eluviisist, jumalakartlike juures halvas kuulsuses, ja ühegi vagatseja nina polnud nii kogenematu, et see temas poleks nõida haistnud. Ja kui aastatega ta teadmistes kuristikud avanesid, siis tekkisid need ka tema südames. Vähemalt oli põhjust seda uskuda, kui vaadata sellesse näkku, kus hing paistis nagu läbi hämara udu. Kust sai ta oma laia palja lauba, oma alati norgus pea, oma alati õhkava rinna? Milline salajane mõte ta suu nii kibedalt naerule tõmbas, sellal kui ta kortsutõmbunud kulmud teineteisele liginesid nagu kaks võitlushimulist härga
annaabi.ee 
