Eneseteadvust lisas seegi, et vabakslaskmisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Kuna nimepanijad olid mõisnikud, siis omandasid eestlased palju saksapäraseid perekonnanimesid, mis alles 1930ndatel eestistati. Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna (valla) ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jne. Esialgu jäi vald siiski mõisniku eestkoste alla ja temast sõltuvaks. Näiteks vajasid valla üldkoosoleku otsused mõisniku kinnitust. Oliver Keerig Lukas Kalviste Tallinna 21. Kool
kaupmehed, kellele oli linnavalitsemine teiseks tööks. Kes said linnakodanikeks kas kõik linnaelanikud või ainult kindlad isikud? Linnade kodanikeks said enamasti kaupmehed ja käsitöölised. Neil oli olemas kinnisvara ja ainult kinnisvara omavad inimesed said omale kodanikustaatuse. Staatusete elanikud olid lihtsalt linnaelanikud, kuid mitte kodanikud. Kodanikustaatus ei vabastanud aga maksumaksmisest. Maksud olid linna eelarveks. Linn sai vaestehoolekannet ja teisi kulutusi teha ainult siis, kui neil olid olemas maksud, mis linnakassat täitsid. Samas aga pidi linn maksma makse ka feodaalile, kelle valdustel nad olid. Feodaal andis linnale õiguse tegeleda majandusega, kuid samas tahtis ta kaubanduse pealt tollimaksu saada. Järelikult mitmed linnad ei valitsenud enda üle täiesti ise vaid nende üle valitses feodaal. Kaubanduse suhte olid linnad väga arenenud. Olid tekkinud kaupmeeste ja käsitööliste ühendused gildid ja tsunftid
Venemaale, Volgamaale, Krimmi ja Kaukaasiasse 9. Iseloomusta valla omavalitsust 1866. aasta vallaseaduse järel! Kes sinna kuulusid, millised olid ülesanded, miks see omavalitsus oli tähtis? -- Andis omavalitsusele avaramad tegutsemisvõimalused, vallavanem-politseivõim, Ametisse astusid valla ametimehed, kelle juhtumisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutivõtmist jne. Esialgu jäi vald siiski mõisniku eestkoste alla. 10. Millal algas talude päriseksostmine? – 1849 kui võeti vastu uus talurahva seadus 11. Muudatused talumajapidamises 19. sajandi teisel poolel. -- Algas talude kruntiajamine, mis kaotas senise talumaade tükeldatuse (põldude siilutamise) ja põllumaade perioodilise ümberjagamise. Talude päriseksostmine tõi enesega kaasa ka maa hinna kasvu, mis koos rahvaarvu suurenemisega soodustas eestlaste väljarändu Venemaale
a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Kadus tlp õigus oma talu pärandada. Tlp ei võinud siiski kolida mujale linna või kubermangu (esialgu). Mõisnik tlp enam müüa ei saanud. 1830.aastatest alates võis tlp ka linna kolida. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek (saksapärased). Arenes edasi kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed,kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jm. Esialgu jäi vald siiski mõsniku eestkoste alla ja temast sõltuvaks. Ärevad neljakümnendad ja viiekümnendad (lk 151) 1840ndad algasid viljaikalduse, nälja ja tlp-de käärimisega. Levisid kuuldused, et Venemaal jagatavat kõigile soovijaile tasuta maad. Kuid väljarändamine oli keelatud endiselt. Maal valitseva äreva meeleolu tõttu kutsusid mõisnikud kohale sõjaväe. 1841.a toimus Otepää külje all nn Pühajärve sõda. Langenuid ei
pildirüüsted, kus linlased röövisid ja rüüstasid kogudusekirikute ning kerjusordude konventide kirikute sisustust. Pildirüüstete järel hakkas raad kirikuelu ümber korraldama. Raad võttis kiriku varad arvele, sundis kerjusvendade konvente ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas ümbes korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegast, mille vahenditest tuli palka maksta evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet. Riias, Tallinnas ja tartus hakati kerjusvendi linnast välja ajama. Linnade raed hakkasid evangeeliumiusu õpetajaid kaitsma, vasturääkijaid ähvardas karistus. Luterliku jutlustamise algus Liivimaal. Eri poliitiliste ja sotsiaalsete suhe reformatsiooni. Pildirüüsted. Luterlik kirikukirjandus. Usuvoolude omavaheline vahekord Liivimaal XVI sajandi keskpaigas.
kroonumõisate juhtimise ja riigimetsade haldamise funktsiooni. Loodi kontrollpalatid, mis tegelesid riigiasutuste finantstegevuse kontrollimise funktsiooniga (Varem kuulus kroonupalatitele). Loodi väeteenistuskomisjonid (nekrutikohustus). Üldhoolekande kolleegiumid, tegelesid eraisikute, kirikute või kogukondade abistamiseks rahaliselt kui ka korra hoidmiseks. Nad rajasid töö- ja parandusmaju, organiseerisid vaestehoolekannet, asutasid linnadesse pea- ja alam-rahvakoole. Nad hakkasid välja töötama riikliku meditsiini süsteemi. 1803. aastal moodustati Rahvahariduse Ministeeriumi. Linna- ja maaomavalitsus: Linnad peale uut asehalduskorraldust säilitasid keskaegset ilmet, kuid kodanikuks saamine oli kergem. Linnade kõrgeim võim oli oma koosseisu täiendava magistraati käes, mis täitis nii halduslikke, politsei- kui kohtufunktsioone, ning koosnes reeglina bürgermeistritest ja raehärradest sündiku
kirikud, Tartus rünnati toomhärrade elamuid. Pildirüüstete järel hakati linnades kirikuelu järk-järgult ümber korraldama: 1) Raad võttis arvele kiriku varad, 2) Sundis kerjusvendade konvente ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid, 3) Hakkas ümber korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegas, mis pidi oma sissetulekud saama varasematest katoliku kiriku sissetulekutest (rentidest), mille vahenditest tuli maksta palka evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet. Katoliku piiskopid ja toomkapiitlid jäid esialgu tegutsema. Maale luterlikud ümberkorraldused ei tulnud niipea. Riia algatusel likvideeriti dominiiklaste ja frantsisklaste konvendid (Tallinn, Tartu) - Opositsioon evangeelsetele jutlustajatele. Luterlik kirikukirjandus- Tolleaegseid jutlusetekste ei ole säilinud. 1530. aastatel koostas Tallinna Oleviste kiriku jutlustaja Simon Wanradt alamsaksakeelse luterliku katekismuse, mille õpetaja Johann Koell tõlkis eesti keelde