" Ta kirjeldab ausalt, kuidas asjad olid ning toob ohvriks vaese Venemaa. Ahmatova luule toob esile ka laulusalmi põhiidee, et kalli inimese kaotus on väga ränk ja ei lahku mälestustest kunagi. Sind viisid nad koidiku kumal, Ma saatsin sind silmavees Kui surnut nii abitumalt, Lapsed nutsid toas hämarduvas, Küünal vaakus ikooni ees. Su huuli pühamu paistel, Surmahigis laupa ei unusta saa. Tuleb mul kui streletside naistel Kremli torne all ulguda. Et edasi elada, on vaja rinnale langenud kivist jagu saada. See on aga nii raske, et meelerahu ja õnneseisundit saavutada on pea võimatu. ,,Täna on mul väga palju teha:/ vaja mälu tappa
puhkes avalik rahulolematus. Kaheksa aastat järjepanu kestnud sõjaretkedest ja lahingutest kurnatud sõdurid anusid kuningat koju, kaugesse Makedooniasse tagasi pöörduma. Jõudnud piki Induse jõe kallast India ookeani äärde välja, tuli Aleksander Suurel alluda oma vägede soovile. Kodumaale tagasi jõuda Aleksander Suurel ei õnnestunud. Ta haigestus Babülonis ja kurtis tugevat valu maksa piirkonnas. Järgnevad 12 päeva vaakus ta hinge, tal tõusis kõrge palavik ning tekkis liigesevalu. Ta olukord halvenes ning ta vajus koomasse. Kuninga võis tappa kas alkoholi liigtarbimine, malaaria, maksahaigus, mürgine jõevesi või Lääne-Niiluse palavik. Tal õnnestus tolleaegset maailma muuta tänu oma organisaatoritalendile, sõjanduslikele uuendustele ja isiklikule vaprusele. Aleksander muutis lahingutaktika tõeliseks kunstiks. Oma elu jooksul ei kaotanud Aleksander Suur
ülim ideaal ja täiuslikkus, mille poole usklik püüdleb, seda kunagi päriselt saavutamata. Kaunilt kujutab kristlikku headuseideed luuletus ,, Usust ja ei miskist muust". Sina, Jeesus, hõbedaste silmadega, kui sa sõrmil hoides vikerkaare ringe käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega Jumal enam isegi maad seda neetut. Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut, et vaid marus rohtu sattud kalamaimu, kes just Sinu palve kõrval vaakus hinge koju viia. Aga teest tal polnud aimu. Kandsid teda iga kalapesa suule, hulga aega silmad vajund vette maha. Kui ta viimaks koju jõudis, ytles: Kuule, Sinu peost ma enam minnagi ei taha. Jeesus, kordan nagu silitust Su nime pimedusse, lambile ja tähtedele. (Uku Masing) 7 Paul Viiding Paul Viiding(1904-1962) kellelt ilmus ainult üks luulekogu ,,Traataed"(1935); hiljem kirjutas Viiding peamiselt proosat
eriülesande. 1924. aastal suri Dian O'Banion mitme hästi sihitud lasu tagajärjel. O'Banioni bande haudus kättemaksu. Tapetu järglane Hymie Weiss otsustas Torrio oma käega teise ilma saata. Selle ettevõtmise juures tõi ta gangsterimiljöösse uue relva - püstolkuulipilduja. Weiss võttis oma autost Torrio auto tule alla. Torrio autojuht hukkus, ise aga ei saanud ta midagi viga. Ent mõni päev hiljem tabasid teda kolm lasku viiekümnest, mis tema pihta üldse oli tulistatud. Kuu aega vaakus maffiabossi elu ja surma vahel. Kui ta haiglast välja lasti, otsustas Torrio sedasorti ärist loobuda. Tal oli piisavalt raha muretuks eluks. Chicagos aga vajati uut gangsteribossi. Ametist lahkuv Torrio tegi oma capo'dele sensatsioonilisena tunduva ettepaneku: tema järglaseks pidi saama Capone. Torrio kirjeldas oma soosiku eeliseid, tema ettenägelikkust, organisaatoritalenti. Capo'd kiitsid ettepaneku heaks. Esimest ja viimast korda maffia ajaloos tõusis don'iks mittesitsiillane.
Kui nad seda pole, siis on nad tavaliselt kas pärisnimed või siis helide või millegi muu imitatsioonid (nn. onomatopöa) või tavasõnade ja onomatopöa hübriidid (nn. deskriptiivid): kärts, tomplik, pupsis, logiseb, pläraki jts. Fraseoloogilistes ühendites kohtame ka mitmesuguseid sõnapaare: tegi talle kõik ette ja taha; hoidis sellest küünte ja hammastega kinni; ei lausunud musta ega valget; vandus kõik maad ja taevad kokku; vaakus elu ja surma vahel. Sellised paarid on eesti jt. läänemeresoome keeltes tihti alliteratiivsed: läks aia ja hange vahele; on ajast ja arust; ihu ja hingega kallal; paljas kepp ja kott (st. kerjusepõli); ilmatu kisa ja kära; läks üle kivide ja kändude; enne kukke ja koitu; läks ja laulis; läbi ja lõhki; maa ja meri (st. väga rohkesti); nuta või naera; pidu ja pillerkaar; lõi pihuks ja põrmuks; kõige saba ja sarvedega; vandus tuld ja tõrva. Osa sõnapaaridest on nn
kramplikult peos kirja, mis on kirjutatud mitmele lehele. Tatjana tormab tuppa, tema kannul Varenka. ALEKSANDRA: Tata... Ljubov sai Nikolailt kirja. TATJANA: Anna ma loen. (Aleksandra vehib kirjaga ja variseb kokku. Tatjana võtab kirja ja hakkab lugema, lehti seejärel ühekaupa Varenkale ulatades.) VARENKA: Mihhaililt on ka kiri. ALEKSANDRA: (üliteatraalselt) Puskin viidi koju tagasi ja ta vaakus terve järgmise päeva elu ja surma vahel. (Kolm õde kogunevad kokku lamamistooli juurde, mille peal, patjade najal istukil, lamab Ljubov. Varenka võtab taskust kirja ja ulatab selle Ljubovile.) VARENKA: Mihhaililt. (õrnalt) Kuidas sa end tunned? ALEKSANDRA: Kas ma tohin seda lugeda? (Ljubov hakkab lugema Mihhaili kirja, lehti Aleksandrale ulatades, samal ajal kui esimese, Stankevitsi saadetud kirja ülejäänud lehed rändavad Tatjana käest Varenka kätte
Ma kahetsen väga -- » «Hea küll, hea küll, aga nüüd täitke kõhe selle härra tahtmist.» «See härra --» «On rüütel Kaspar von Mönnikhusen.» «Kaspar von Mönnikhusen!» kordas Christoph tehtud imestusega. «Palun andeks, et teid kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli sooviks?» «Andke mu tütar kätte!» põrutas Mönnikhusen. «Teie tütar? Minu vend päästis hiljuti ühe noore naisterahva venelaste käest. Naisterahvas oli raskesti haavatud -- nädalapäevad vaakus ta elu ja surma vahel. Alles mõne päeva eest hakkas ta õrna hoolitsuse mõjul toibuma, aga ta ei 359 ole veel täiesti terve. Kardame, et tema vaim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub ühtepuhku «isa, isa!» ja kipub põgenema. Et sarnasel olekul rahu hädasti vaja on, siis käskis Ivo linna minnes võõraid telgist eemal hoida. Meie oleme sõjamehed ja peame ülema käsku täitma. Kui haiget näha tahate, siis palun oodata, kuni Ivo ise linnast tagasi tuleb.»
annaabi.ee 
