Lastel oli selles teoses suur roll, näidati nende viletsust ning jõhkrust, mille oli ÉMILE ZOLA ,,SÖEKAEVURID" tinginud omapäi üleskasvamine ning vajadus olelusvõitluses Tegevuse koht ja aeg ellu jääda. 19. sajandi lõpp, Voreux' kaevandus, Prantsusmaa · Utoopiate probleem. Usun, et teosest tuleb välja ka seisukoht, Peategelase iseloomustus et kuigi sotsialistlikud vaated on üllad ja ühiskond, kus ,,kõik on Étienne Lantier Étienne oli noor masinist, kes tööotsingutel võrdsed", on parim asi, mida soovida, ei tööta see kunagi poolkogemata Voreux' kaevandustesse sattus. Hoolimata sellisel moel. Seesuguste utoopiate rakendumine päris-
abikaasa, kes ei jätnud lihtsalt sümpaatset muljet ja tants oli ka veidi kohmakam, kui teistel. Muusikaliselt meeldis kõige vähem Rose`i pulmade ajal mängitav muusika ehk Armastav,op.14. Sümfoonia nr.2 D-duur,op.43(1901-1902) Teine sümfoonia on Sibeliuse seitsmest sümfooniast kõige tuntum. Kuna sümfoonia loomise ajal oli tsaarireziimi surve Soomes kõige tugevam, tõlgendati teost kui konkreetsete päevapoliitiliste sündmuste ja rahvuslike utoopiate muusikalist kajastust. Ometi on Sibelius öelnud, et selles sümfoonias ei ole otsest sõnumit, tegemist on puhta muusikaga, helilooja sõnul:" Justkui oleks Jumal taevast mosaiigi tükid alla visanud ja lasknud mul nad kokku panna." Teine sümfoonia, eriti selle finaal on Sibeliuse rahvusromantilise stiili tipuks. Hilisemad sümfooniad toovad kaasa uudse stiili, uued vormipõhimõtted ning muusikalise materjali ja vormi üha suurema terviklikkuse. ,,Armastav",op.14(1893/1911)
kirjavahetuses paavstidega. „Narruse kiitus“ – sai tõukeid hiliskeskaja narrikirjandusest. Satiir. See, mida tavaliselt tarkuseks peetakse, võib sõltuvalt ajast ja olukorrast hoopis narruseks muutuda. Filosoofiline satiir, mis lähtub elu lõputust muutuvusest ja uuenemisest. Tähtsal kohal tema teostes on militaristliku fanatismi ja türannia kriitika. More: Erasmuse sõber, mõttekaaslane. „Utoopia“ – ladina keeles, sõna tuletas kreeka keelest. Utoopiate autorid ei arvanud, et kõik nende ideed võiksid kunagi tulevikus teostuda. Montaigne: uusaegse Prantsusmaa esimene silmapaistev filosoof. Termin essee võeti kasutusele alates tema „Esseedest“. Vabas vormis arutlus mingil kindlal teemal, ilma rangete mahupiiranguteta. Võrreldes Erasmusega oli tema humanism märksa ilmalikum. Arutleb „Esseedes“ kõikvõimalikel eluteemadel, kuid neid ühendab mõtisklus inimese elu mõtte ja õnne võimaluse üle. Õnne kehastab nauding
Raamat räägibki, mida huvitavad erinevad põlvkonnad tegid, samas on raamatus ka kirjeldus selle kohta, mis toimus Rootsis või teistes naabermaades. Tasus lugeda. Karl Ristikivi "Imede saar" Reisipäevikuna jutustatud allegooria, mida võib klassifiseerida antiutoopiaks. Sellises vormis arvustab autor oma kaasaegse maailma poliitikat, ühiskonnakorraldust ja eelarvamusi. Kuigi lugeja leiab viiteid nii Platonile, Thomas More´ile kui teistele utoopiate autoritele, meenutab kujutatud saareriik Allotria lääneliku heaoluühiskonna kuldaega. Ideaalriigil, kus esmapilgul kõik tunduvad olevat õnnelikud ja rahul, on vähehaaval avanev pahupool: üldise õnne ja heaolu eest on makstud vabaduse ja individuaalsuse kaotusega. Saare elu kirjeldused on esmapilgul rüütatud arhailisse rüüsse, kuid lugeja tunneb ära 20. sajandi tehnikasaavutused nii meditsiinis, telekommunikatsioonis kui muudes valdkondades. Õige
pole realistlikud näidendid. Artur Alliksaar satub selle laine etteotsa. „Nimetu saar“ ilmub „Loomingu“ raamatukogus ja sedatüüpi tekstidest satub ta olema esimene (antiutoopiline). Näidendid, millest hakatakse rohkem rääkima, tulevad just pärast seda. V loeng Uus draama ei ole realistlik draama, realistlikku kirjutatakse seal taustal küll, kuid üldisemas retseptsioonipildis teda pole. 60ndate/70ndate vahetusel näeme just teatava draamatüübi domineerimist (mudeldraama). Utoopiate ja antiutoopiate kirjutamine mängib olulist rolli. Mati Undi „Phaethon, ,Päikese poeg“ lavastab Vanemuise teatris Kaarel Ird. Alustekst on võetud mütoloogiast „Phaethoni“ lugu ja iseloomulikuks on ka see, et alustekstiks valitakse suuri ja tähendusrikkaid alustekste (piibel, müüdid jm). Seda Phaethoni lugu on tugevalt töödeldud ja on noore vaatepunktilt kirjutatud tekst. Lavastuses laulab näiteks Phaethon noort Eesti luulet.
Eelneva kokkuvõtteks võib siiski tõdeda, et klassiühiskond reeglina oma madalamal ühiskondlikul nivool liikmetest palju ei hooli. Ainult suuremate taudide puhul astuti kesk- ja varasel uusajal samme nende pidurdamiseks. Kui inimesed aga lihtsalt asetsesid pideva (endeemilise) kõrge suremuse tingimustes, siis sellega reeglina lepiti, nagu nt vaesusegagi. Pigem tegeldi mõnede toonaste humanistide poolt kõikvõimalike utoopiate väljamõtlemisega, millede puhul ilmneb, et hädade põhjuseks peeti inimeste endi rumalust, ehk teisisõnu polnud selge sotsiaalsete protsesside olulisus ja nende analüüs haiguste levikus, ammugi siis arusaam haigustekitajatest. Viimaseid käsitleti valdavalt nn miasmide teooria raames (mis tähendas siiski ka positiivsete sammude kasutuselevõttu, nt laipade matmist kiirkorras taudide ajal, aga ka soode kuivendamist juba aastasadu tagasi, eesmärgiga vältida sealsete ,,aurude" levimist,
laiemates sfäärides so heaoluriik (nn terapeutiline riik)... Klassiühiskond reeglina oma madalamal ühiskondlikul nivool liikmetest (üksikindiviididest) palju ei hooli. Ainult suuremate taudide puhul astuti kesk- ja uusajal samme nende pidurdamiseks (karantiinid, liikumiskeelud jms). Kui inimesed aga lihtsalt asetsesid olukorras, kus kohal pidev (endeemiline) kõrge suremus, siis sellega reeglina lepiti, nagu nt vaesusegagi. Pigem tegeldi kõikvõimalike utoopiate väljamõtlemisega, millede puhul ilmneb, et hädade põhjuseks peeti inimeste endi rumalust, ehk teisisõnu polnud selge sotsiaalsete protsesside olulisus ja nende analüüs (nn terapeutiline nihilism). 18. sajandi lõpul kujunesid välja koguni õpetused (Thomas Malthus, 1766-1834), mis pidasid tarvilikuks isegi teatava osa inimkonna suremist. Ka sõdasid peeti kasulikuks (inimkonna arvukuse reguleerimise vaatevinklist) jne. Peamiselt asus
annaabi.ee 
