Anne-Marie viis ta ka kinno, pärast mida ta mängis vanaisa ära olles tolle kabinetis musketäre. Poiss elas tegelikkuses kahesugust elu- avalikkuse ees oli ta silmakirjateener ja üksinda nördinud olevus. 10 aastasena ja kolme kuusena pani vanaisa ta Henri IV lütseumisse, kus tal kõige paremini ei läinud, tal olid vigased koolitööd ja kirjutamiseks ei jäänud ka enam aega. Poisil oli aga hea enesekriitika ning ta pidas ka ennast reeturiks. Lõpuks ta ei uskunudki enam et on imelaps. Ta ütles, et ,, Ma olen kaotanud usu, kuid pole murdnud tõotust, ma kirjutan ikka . ,,
kaelkirjaku portree. Selline suur ja ilus maal. Modernset kunsti esindasid ka Liina Veski teosed nagu näiteks ,,Valge on igav". Väga lihtne ja naljakas töö, kus valgele taustale, maali keskele on tehtud justkui klaasikildudest kujund. Väga ei saanud aru, mis selle tööga öelda taheti, aga teistest maalidest erines ja paistis silma. Mis mind kõige rohkem näitust külastades üllatas, olid maalide hinnad. Poleks uskunudki, et ühe väikese maali eest võiks küsida ligi 250 , aga tagantjärele mõeldes ega see maalimine niisama lihtne ju pole ka. Üldjoontes jäin näituse külastusega rahule ja väljusin positiivsete emotsioonidega.
Tiik oli kaunistatud küünaldega ja see andis loodusele imelise pilgu. Kontsert toimus vana veskitiigi ääres, mets oli kaunistatud lõketega ja prozektoritega. Publik vaatas esinejad üle vee, kuna esinejad olid laval, mis asus veskitiigi keskel oleva saarekese küljes. Jazz-muusika kuulamiseks on vaja mõnusat olemist ja keskkonda. Seal oli tehtud just kõik selleks, et inimestel oleks hea muusikat kuualata. Mind imestas see, et nii palju huvilisi oli kohale tulnud. Poleks uskunudki, et jazz-muusika on nii populaarne saarlaste hulgas, aga eks tuldi ka nii esmakordset üritust juba ka uudishimu pärast vaatama. See oli minu esimene kokku puude jazziga ja see meeldis mulle väga. Esinejad esitasid ka Raimond Valgre lugusid ja kuna olen ise ka tema fänn siis seda rohkem mulle see kontsert meeldis. Esinejad suutsid luua täpselt vastava atmosfääri loodusega, rahulik ja hea oli kuulata nende laule looduse keskel. See kontsert oli väga meeldiv ja kindlasti ma
perekonnanimed ning isegi lennukaaslaste nimed suudan õigete nägudega kokku viia. Vanas koolis õppis minu klassis vaid 8 õpilast, aga nüüd on neid lausa 34. Uude kooli tulles ma ei tundnud praktiliselt mittekedagi, aga septembrikuu jooksul olen neid kõiki tundma õppinud. Näiteks enamus minu klassi tüdrukuid ning poisse on tegelenud muusikaga või näitlemisega. Olen saanud endale väga toredad uued klassikaaslased ning sõbrad, keda õpin iga päev üha paremini tundma. Poleks uskunudki , et suures koolis on nii meeldiv käia. Septembris olen selgeks saanud, et kasutu on jätta asjad viimasele minutile. Sellega kaasnevad pinge, stress, tüdimus ning väsimus. Pidevalt pean mõtlema, kuidas ja millal ma seda tööd tegema hakkan. See on üsnagi vaevaline ning väsitav. Töötulemus on ka sellevõrra kehvem vähemalt minu puhul. Nüüd üritan asjad varakult valmis teha, mitte ei tee neid paar tundi enne tööesitamis tähtaega
Kohale jõudes võttis meid vastu staabiveebel Margus Isotamm. Suundusime kohe söökla poole. Sööklahoone oli uus ja korralik. Stendi pealt võis lugeda silti kus seisis, et pikka kasvu sõduritele ( alates 1.90m) on hommikul võimalus saada kõike topelt. Söögi valik oli rikkalik ja pakuti väga korraliku ja maitsvat sööki. Said endale supi, prae, magustoidu, salati, mahla, leiva ja saia. Salatit ja mahla sai ise valida. Praad oli väga suur ja maitsev, seda ei oleks uskunudki kui ise ei oleks seda söönud. Oli raskusi kõige ära söömisega. Toit oli mitu korda parem kui see mida koolis pakutakse ja seda oli ka oma 3 korda rohkem kui koolis saab. Lõpus tuli välja et isegi kartsas saab korralikumat sööki kui koolis. Peale söömist asusime ringkäigule. Peatusime takistusraja juures, aga sinna meid ei lastud kuna oli märg ja libe. Margus Isotamm rääkis et nende pataljoni rekord on natuke alla 3 minuti, aga maaimarekord enam vähem 2 minutit
Samuti pidin ka igal hommikul vaatama üle kalade realiseerimis kuupäevad. Sama kuupäevaga kalatooted viisin allahindlusele. Korrastasin ja kontrollisin enne poe avamist kommide, krõpsude, võide, majoneeside jne riiulid. Vajadusel täitsin riiulid. Ohutustehnika ettevõttes Esimesel päeval, kui ettevõttesse läksin, tuli esmalt tutvuda ohutustehnikaga. Lugesin oma mitu lehte läbi eeskirju. Esmalt lugesin redeli kausutamisest müügisaalis. Algul ei uskunudki, et nii pisike redel nii palju eeskirju vajab, kuid hiljem redelit ise kasutades mõistsin, et tõesti võib nii pisike redel palju pahandust tekitada. kuna müügisaali pind on libe tuleks redelit mõistlikult kasutada. Riietus ettevõttes oli kõigil töötajatel sama. Jalanõud pidid olema tumedat värvi ja ohutuse suhtes kinnised, et varbad oleks kaitstud. Piimakappi sisenedes pidi selga panema sooja jope või vesti, et end ei külmetaks, kindlasti pidi kandma ka kindaid.
Kaitstud on Vääna jõgi, Tilgu koopad ja Taari hiidrahn Ilmandu külas. Pargialadest on kaitse all Harku, Viti, Kumna, Muraste ja Vääna pargid, samuti Valingu tammik Tutermaal, Rabakivi tamm Tiskres ja Pilladu tamm Harkujärvel. Looduskaitsealad Harku vallas on: Türisalu maastikukaitseala, Vääna maastikukaitseala, Muraste looduskaitseala, Naage maastikukaitseala, Suurupi looduskaitseala. Suurupi poolsaar Kokkuvõte Varem poleks ma uskunudki, et nii väikese riigi nii väikesest omavalitsusüksusest on võimalik teha põhjalik uurimistöö. Uurimistööd polnud kerge teha. Infot polnud eriti palju, kuid kui otsida, siis midagi ikka leidsin. Selle tulemusena sain palju uusi häid teadmisi juurde. Harku vald on loodusgeograafiliselt väga huvitav koht. Vallal on 22 km pikkune merepiir, millest suure osa moodustab pankrannik. Olulisemad maavarad on lubjakivi ning turvas. Kruusavarusid leidub Harku ja Rannamõisa maardlates.
Krõõt kahmas lapse sülle ja jooksis kesale vaatama. Ta küsis, et miks Pearu aia maha lõhkus. Aga pearu ütles häbelikult, et tal olevat puid vaja läinud. Krõõt aga hakkas heleda häälega sigu rukkist tagasi kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Pärast seda jäi tükk aega kõik vaikseks, siis hakkas kostma ruugamine. Kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda: "Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et...". Pearu oli endamisi lootnud, et sigu tuleb ajama Juss või kas või peremees ise ja siis võiks meestega ajada mehejuttu. Ja pearul jäi üle ainult öelda: "Veart eit sel nuabrimehel". 8. Oru Pearu tembud jätkuvad (XI ptk.) Jaagupipäeva paiku teatas Madis, et tema jõuab kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta teatas asjast ka Oru Pearule ja lepiti kokku, millal minnakse esimest vett päästma
. Lõpuks pomises ta vagalt ja pailt: aamen, andis endale vaba voli ja nuttis kui meeletu. Niipea kui ta sai viimase sõna öeldud, hakkas keegi rahvasumma seast «aukiitust» laulma ja teised laulsid kohe kõigest väest kaasa, nii et päris soe hakkas ja tundus, nagu oleks kirikus jumalateenistus lõppenud. Muusika on hea asi; pärast kõike seda hingejoru ja mulinat värskendas see rohkm kui miski muu ja tundus nii aus ja tüse -- ma poleks seda uskunudki. Siis pani kuningas uuesti suuvärgi jahvatama ja rääkis, kui rõõmus la oleks ja kui rõõmsad oleksid ta vennatütred, kui kõige lähemad perekonnasõbrad nendega koos seal õhtusi sööksid ja aitaksid kadunu põrmu juures valvata. Ta ütles, et teab küll, keda ta vaene laudsilolev vend nimetaks, kui võiks rääkida: need nimed olevat talle väga kallid, neid olevat sageli venna kirjades mainitud. , Ja ta nimetas neid: pastoriisand Hobson ja
" ,,Ikka korda mööda, mõistame," muigas Ollino. ,,Nii et igaüks peaks ikka iseenda eest maksma," jätkas direktor väsinult. ,,Aga küsima peab alati, ikka küsima. Kui ei ole härra Maurust ennast, siis on Herr Ollino või Koovi, siis on lõpuks Kopfschneider, see lätlane, küsige temalt. Sest eestlane võib ometi lätlaselt küsida. Soo, aga nüüd minge," viipas direktor käega loiult. Niisugune lõpp mõjus Indrekusse sügavamalt kui kogu see asi. Ta peaaegu ei uskunudki, et midagi oli olnud. Kõik tundus silma- ja kõrvapettena, peaaegu viirastusena, nagu see ähmane elukas seal puude vahel pimedikus. Seda muljet segas direktori hääl, mis hüüdis: ,,Herr Tigapuu, Herr Tigapuu! Öelge Liblele ja teistele sääl, et kui nad ei kuula, siis tuleb härra Maurus silmapilk!" ,,Küllap ma nendega juba hakkama saan," vastas Tigapuu iseteadvalt, lisas aga Indrekule tasakesi juurde: ,,Lollus! Sa ei tunne veel meie vana. Temale peab ikka midagi muud
annaabi.ee 
