Teine tee oli sul... Tollest rajast Sa ei saanud... ei võinudki loobuda; Mulle piisas ka laenatud ajast. Ei mu nooruke süda adunud veel, Et võib anda end kellegi hoolde... Sinu üürike arm andis julguse teel Minna edasi... Ulmade poole. Mul on meeles su lembus... Verd põletav lõõm, Mil me kirele andsime voli... Ma ei kurda su kaotust. Ikka rõõmuks jääb rõõm, Kuna siis tõesti õnnelik olin. Läbi mälestuste taas nägijaks sain, Meenus ammune ununud hellus... Kuskil tähtede taga ehk tajub su aim, Et sa ikka veel kuulud mu ellu.6 Epiteet: laenatud aeg, verd põletav lõõm, üürike arm, nooruke süda Isikustamine: hellus voogas, aim tajub Metafoor: puudub Kordus: nägijaks sain Võrdlus: puudub Sisu: Kestmatu armastus, mis ei kestnud, aga ta on ikkagi õnnelik, et see oli. 6 Virve Osila ,,Varjus" Lk. 37 9 ***
aega mõõtis. Nimelt olevat ta leivapätsiga samast taignast võtnud pallikese ning pani selle teeklaasi sisse vette samal ajal kui ta leiva ahju pani. Kui taignapallike põhjast yles tõusis, olevat leib ahjus valmis saanud." Poolnaljana mainiti pärimust, et leivakannikate söömine pidavat tydrukutele suured rinnad kasvatama. Seda öeldakse mitmel pool peredes tydrukutele laua ääres naljatledes tänaseni. Ununud leivatarkust Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud vanemast leivapärimusest. Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna seepigi, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks"
Ühesõnaga väga oluline on alati see, et kellele tehakse. Sama näide jälle ziletti puhul, hiljem mõeldi, et kellele veel sama toodet saaks müüa. Kui on otsustatud toode või teenus, kellele ja mida, siis tuleb järgmine samm - asjad tuleb kirja panna. Tänapäeval on sisuselt kõik plaani tegemiseks vajaminevad küsimused netis saadav. Need vastused tuleks kõik ilusti kirja panna. Vajalik on see puhtalt selleks, et viis päeva hiljem ei oleks midagi ära ununud, või hoopiski hea mõte võib teine päev jama tunduda. Alati tuleks kõik kirja panna, muidu pärast midagi on ära ununenud. Lihtsad küsimused mõnel blanketil ära vastata, kasvõi ühe lausega ja hakkab juba midagi looma. Nende vastustega hakkad ise ka paremini aru saama mida sa tahad või mitte. Põhitoote kõrvale saavad tekkida ka igasugu kõrvaltooted. (Autoteeninduse kõrval varuosade müük) Kui kõik küsimused on paigas, tekkib järgmine probleem, kuidas eristuda juba
nõid oli, siis - olen mina ka nõid. Siis olen mina ka nõid, Margus! (Viskab end kummuli puu najale ja nutab.) MARGUS (vähe aega kui uimane, siis hellalt). Tiina! Mis sa nüüd ennast vaevad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? Ütle, kes! Küll ma tal suu kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid miski jõuab lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein peale kasvanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult.) Muidugi, kui sind mõisa-ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb, sellest mööda ei saa... TIINA (vappub nutust). MARGUS. Ära nüüd nuta! Tule, lähme koju! Mina sind ei jäta! Sa ei tea ju, Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mulle armas oled. TIINA (läbi nutu). Kui nad mind sinust lahutavad, (vaiksemalt) kui nad seda teevad, siis... MARGUS. Ära karda! Tule, ma pean minema, päev on juba lõunal. Isa ootab.
Kuid siin-seal imbus õrn juustu, rasva ja liha lõhn poti kaane vahelt. Köögi laud hoovas lõhnu, mis panid Popi sõõrmed ägedalt liikuma ja südame kloppima. Siis tundis ta äkki jälle maa, rohu ja vee lõhna: nurgas suures vitskorvis olid segamini kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artishokid, porgandid ja tomatid. Popi süda läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu oleks katsunud midagi meenutada, mis oli ununud. Äkki liigutas end Huhuu, ja nüüd tuli Popil meelde, mis ta oli unustanud: Isand polnud kodus. Huhuu liigutas end jälle, ning Popil tuli kohe teine mõte: Vahest on Isand tagatoas, magab või istub laua juures ja on vait? Ning ta läks sinna. Selles toas olid hoopis teistsugused aknad kui eelmises. Need olid laiad piidad, mida täitsid loendamatu-värvilised, mitmesuurused ja mitmekujulised pisukesed ruudud tinastes raamides.
Kuid siin-seal imbus õrn juustu, rasva ja liha lõhn poti kaane vahelt. Köögi laud hoovas lõhnu, mis panid Popi sõõrmed ägedalt liikuma ja südame kloppima. Siis tundis ta äkki jälle maa, rohu ja vee lõhna: nurgas suures vitskorvis olid segamini kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artishokid, porgandid ja tomatid. Popi süda läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu oleks katsunud midagi meenutada, mis oli ununud. Äkki liigutas end Huhuu, ja nüüd tuli Popil meelde, mis ta oli unustanud: Isand polnud kodus. Huhuu liigutas end jälle, ning Popil tuli kohe teine mõte: Vahest on Isand tagatoas, magab või istub laua juures ja on vait? Ning ta läks sinna.Selles toas olid hoopis teistsugused aknad kui eelmises. Need olid laiad piidad, mida täitsid loendamatu-värvilised, mitmesuurused ja mitmekujulised pisukesed ruudud tinastes raamides
nagu oleks ta alati olnud. Ainult ta olemine lõppes äkki nagu mingi musta müüri segamini kõrvitsad, melonil lillkapsad, artisokid, porgandid ja tomatid. ees. Popi süda läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu Oma kasvamist polnud ta tähele pannud. Vaevalt mäletas ta, et kord ta käpad oleks katsunud midagi meenutada, mis oli ununud. olid olnud pehmemad ja selgroog painduvam. Äkki liigutas end Huhuu, ja nüüd tuli Popil meelde, mis ta oli unustanud: See oli siis, kui maailm oli veel nii naljakas, kui ta asju ei suutnud elusaist Isand polnud kodus. olendeist eraldada ja mööblilegi hända liputas. Kauge aeg, äraarvamata kauge Huhuu liigutas end jälle, ning Popil tuli kohe teine mõte: Vahest on Isand aeg
nagu oleks ta alati olnud. Ainult ta olemine lõppes äkki nagu mingi musta müüri segamini kõrvitsad, melonil lillkapsad, artisokid, porgandid ja tomatid. ees. Popi süda läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu Oma kasvamist polnud ta tähele pannud. Vaevalt mäletas ta, et kord ta käpad oleks katsunud midagi meenutada, mis oli ununud. olid olnud pehmemad ja selgroog painduvam. Äkki liigutas end Huhuu, ja nüüd tuli Popil meelde, mis ta oli unustanud: See oli siis, kui maailm oli veel nii naljakas, kui ta asju ei suutnud elusaist Isand polnud kodus. olendeist eraldada ja mööblilegi hända liputas. Kauge aeg, äraarvamata kauge Huhuu liigutas end jälle, ning Popil tuli kohe teine mõte: Vahest on Isand aeg
Varase keskaja riikidest oli üheks püsivamaks Frangi riik, mis tekkis 5.sajandil tänapäeva Prantsusmaa, Saksamaa, Põhja-Itaalia ja Hispaania (Kataloonia) territooriumil. 5.- 8 sajandini valitses seda frankide hõimukuningas Merovech`ist lähtuv merovingide dünastia. Sel perioodil hakkasid sugukondliku korra rüpes arenema feodaalsuhted ning juurduma paikne eluviis. Ristiusu levik soodustas aga kiviehituse traditsioonide taaselustamist, mis vahepeal sootuks ununud oli. Tõsi, selleaegne arhitektuur ei saavutanud kõrget taset. Rajati eeskätt varakristliku arhitektuuri eeskujudele tuginevaid sakraalehitusi, oma olemuselt olid need aga massiivsemad, robustsemad ja kohmakamad. Ehitustesse püüti lülitada antiikajast pärinevaid detaile, eriti sambaid. Levis basilikaalne kirikutüüp, tavaliselt kolmelööviline, ühe- või kolme apsiidiga. Säilinud on nendest ainult tähtsusetuid osi . Kirikud ehitati kivist, sariklagedega,
välja kuuris õlekubudel. Aga see kuur ja õlekood said millegi uue alguseks. XXIV. Indrek ei võinud midagi sinna parata, et ta veel kaua pidi sellest mõtlema, kuidas see tüdruk talle kurgu alla pugenud, nagu poevad kanapojad ema tiiva alla, ja kuidas ta pärast käed paludes tõstnud, kui tema avas akna, ronis aknalauale ja hüppas välja. Aga tüdruku esimene naeratus paar aastat tagasi võõrastemaja uksel, see oli ununud ja kustunud. Ehk kuigi ta veel tuligi meelde, siis näis see sootuks ükskõiksena, ja Indrek tundis, nagu oleks ilm jäänud seeläbi pisut vaesemaks. Üks rõõm oli ilmas vähem. See mõtete ja tundmuste rodu valdas teda päeval ja öösi painasid teda unenäodki samas suunas. Päevad nagu mõjutasid öid ja ööd päevi. Ööd viskles ta sonides asemel ja päeval otsis ta paika, kus oleks üksi. Imelikul kombel ei tundnud ta oma üksindust kuski nii sügavasti, kui just
95 «Ma saan seda varsti teada.» Poeet küsis õrnalt: «Miks mitte juba täna õhtul? Ja miks ei vöiks see mina olla?» Tütarlaps heitis temale tõsise pilgu. «Ma võiksin ainult niisugust meest armastada, kes mind kaitsta suudab.» Gringoire punastas ja võttis seda arvesse. Oli ilmne, et noor tütarlaps vihjas nõrgale abile, mida ta temale paar tundi tagasi kriitilisel silmapilgul oli pakkunud. Nüüd tuli see talle muude seikluste tõttu ununud juhus uuesti meelde. Ta lõi peopesaga vastu laupa. «Tõesti, preili, oleksin pidanud sellest alustama. Andke andeks mu pöörane hajameelsus. Kuidas teie siis Qasimodo küüsist pääsesite?» See küsimus tekitas mustlasneiul hirmujudinaid. «Ah, see hirmus küürakas!» ütles ta nägu käte vahele peites ja hakkas lõdisema nagu kangest külmast. «Tõesti hirmus!» vastas Gringoire, kes oma mõttelõnga käest ei lasknud. «Kuidas teie ometi ta küüsist pääsesite?»
annaabi.ee 
