Tuumaenergia ja selle kasutamine (0)

Tuumaenergia ja selle kasutamine
Tuumareaktsioon on kahe aatomituuma kokkupõrge, millele järgneb uute aatomituumade teke. Aatomituuma lagunemisel on tegemist tuumareaktsiooniga ainult siis, kui laugememine on põhjustatud kokkupõrkest mõne elementaarosaksesega. Tuumareaktsioonide võrrandeid kirjutatakse täpselt nagu keemiliste reaktsioonide omasid. Energia tekib selles reaktsioonis raske tuuma ehk uraani lagunemisel või kergete tuumade liitumisel. Enargiat saab toota tuumareaktorites (nt joonis 1). Lisaks energiale toodetakse seal ka tehiselemente. Tuumareaktsioonid toimuvad ka looduses, tähtedel.
Seosenergia on vastastikmõjuenergia vastandväärtus ja on samaväärne tööga, mis kulub tuuma lahutamiseks koostisosadeks.
Kergete tuumade liitumiseks on vaja temeperatuuri, mis ulatuks vähemalt 10 miljoni kraadini ning tuumad peavad olema lähestikku. Kergete tuumade ühinemisel tekib uus aine ehk raske tuum. Sünteesreaktsioon on tuumade ühinemine, kus eraldub energiat rohkem kui lõhustumisel. Selle tulemusel tekib näiteks päikesel vesiniku põlemisel heelium .
Ahelreaktsioon on raskete tuumade lõhustumine aeglaste neutonite abil. Selle reaktsiooni lõpptulemus käivitab uue reaktsiooni. Ahelreaktsioonid saavad neutronid elemendi iseeneslikust lõhustumisest.
Tuumareaktoreid kasutatakse enegria tootmiseks tuumaelektri-jaamades, tuumkütuse saamiseks jne. Tuumaenergia kasutamine vajab aga erilisi keskkonnatingimusi. Tuumajaamade juures on kõige ohtlikumad radioaktiivsed jäätmed ja kiirgused. Kui radioaktiivne kiirgus satub organisimi, hakkab see koheselt kahjustama ja hävitama kudesid, peamiselt kopse, silmi ja seedeelundkonda. Kiirgusest kahjustatud organismis vabade radikaalide mõju suureneb ja nad põhjustavad paljude rakkude väärarengut. Organism ei suuda kahjustatud rakke piisava kiirusega taastada. Radikaalid võivad rünnata raku DNA-d. Kui üheaegselt sureb palju rakke, võib see põhjustada organi või koe ulatusliku kahjustuse või organismi surma.
Joonis 1.